Prantsuse, Suurbritannia ja Tai koostöös valminud "Palvetaja enne koitu" on lugu endisest narkomaanist ja pätist ning kaklejast William Moore’ist, kes on endast nii heal arvamusel, et püüab läbi lüüa Tais põrandaalustes võitlusklubides. Ettevaatamatus ja ülbe uljus viib ta aga ruttu trellide taha, kus ta tutvub sealse ületätoveeritud kuritegeliku maailma ning ka tai poksiga.

Film põhineb Moore’i enda elulool ja mees ise astub filmis üles kõrvaltegelasena. Ta on öelnud, et kirjutaski raamatu hoiatuseks neile, kes võivad sattuda samale libedale teele. Samal põhjusel teevad filmis kaasa ka Moore’i endised kongikaaslased, ehk siis päris kurikaelad.

Ka lavastuses on režissöör Jean-Stéphane Sauvaire püüdnud dokumentaalsuse poole, et anda edasi vanglaelu õhustikku ning inimese murdumist ja ümbersündi. Sauvaire ei ilusta ega idealiseeri ei gängsterite maailma ega ka mitte ebainimlikku karistussüsteemi, mis peaks ühiskonnale tagasi andma sootsiumi heaks töötavad liikmed. Sauvaire keskendub õnnetu noore mehe loole, jälgides bravuurika päti sisemist muutumist. Noor briti näitlejatalent Joe Cole teeb siin tubli ja usutava töö.

Jean-Stéphane Sauvaire’i "Palvetaja enne koitu" linastub 22. novembril kinos Sõprus kell 19.15

Erinevalt varasemast on PÖFF sel aastal sisse seadnud eraldi eksperimentaalsete filmide kava "Põhjusega mässajad", sinna on koondatud need filmid, mis peamiselt oma vormiliselt lähenemiselt ei sobitu teiste, rohkem või vähem tavapäraste sekka.

Üks paremaid näiteid on selles vallas briti režissööri Paul Anton Smithi kahetunnine kummardus filmikunstile nimega "Kas olete mu filmi näinud?". Seda võiks pealkirjastada ka "Kas olete kinos käinud?", sest film koosneb filmiajalukku jäädvustunud kaadritest tuhandetest linateostest, mis nii või teisiti puutuvad kokku kinoskäimise, filmide vaatamise ja selle ühise emotsionaalse kogemusega, mida me kinosaalis läbi elame.

Enamgi veel – iga tuttava stseeni või kaadriga tuleb juurde vaataja enda mälust esile kerkiv emotsionaalne lisaväärtus, mälestus filmist või ajast, mil seda filmi kunagi nähtud. See on otsekui kirev kaleidoskoop kadunud aegadest ja ühtlasi ka omalaadne teemärk praegusel, kinokunstile üpris murrangulisel ajastul, kui filmitootmise kaalukauss on taas kaldumas väiksemate ekraanide kasuks ja üha tugevamalt on peale tungimas vaatajapositsiooni osalejaks muutev virtuaalreaalsus.

"Kas olete mu filmi näinud?" tungib filmilõikude montaaži kaudu kinotööstuse töisele köögipoolele ja puudutab glamuurset välispinda. Siia on peidetud ka omamoodi narratiiv, ehkki just see on selliste montaažfilmide kõige keerulisem ülesanne. Tegijale endale on see olnud ühelt poolt lõbus egoistlik VJ pusle, kuid ka väga töömahukas ettevõtmine.

Kaks tundi on ühtaegu ka vaataja proovilepanek – kas vaataja jaksab hoida kaks tundi oma tähelepanu pea olematu looga montaažireal või loobub ja läheb otsima n-ö päris filme, mille poole Paul Anton Smithi linatöö tegelikult ju ka tõukab. Ehk siis, kui see oleks olnud poole lühem, oleks ta edasi andnud sama sõnumi ja hoidnud kokku nii vaataja kui ka tegija aega.

Seda julgekski soovitada vaid selle eksperimentaalse kogemuse enda pärast, mida kinolinalt muul ajal ju ei saa.

Paul Anton Smithi "Kas olete mu filmi näinud?" linastub Coca-cola Plazas 25. novembril kell 18.30

Reede õhtust käivitub ka kahe ööpäeva pikkune Soome filmi maraton Kinomajas. Ära näidatakse 24 täispikka mängufilmi, mis on ka läbilõige Soome filmikunsti ajaloost. Kõige vanem film on 1938. aastast (Nyrki Tapiovaara saksa ekspressionistliku kino vaimus tehtud "Varastatud surm") ja kõige uuem Soome tänavune menufilm "Tundmatu sõdur", režissööriks Aku Louhimies, kes tuleb filmi Tallinna ka esitlema.

Soome filmi maratonil on hulganisti tuntud ja ka vähem tuntud filme, nagu näiteks filmikriitiku Peter Von Baghi ainukeseks jäänud mängufilm "Krahv" (1971) või Soome sensuaalse filmi meistriteos Esko Nevalaineni "Käbi selja all" (1966). läbivateks nimedeks kujunevad Aki ja Mika Kaurismäki ning näitlejatest ka nende filmides mitmel korral üles astunud Matti Pellonpää ja Kati Outinen.

Filmimaratonil näidatakse ka Kati Outineni esimest rolli Tapio Suomineni 1980. aastate noorsooportrees "Elu, siit me tuleme!" ("Täältä tullaan elämä!"). Suominen järgib siin Nicholas Ray 1955. aasta draamat "Mässaja vastu tahtmist" ("Rebel Without a Cause"), kuid arendab peategelase tõeliseks kõurikuks.

Suomineni filmi peategelane Jussi on hingelt mässaja, teda ei rahulda allasuruv koolisüsteem ja stabiilsust ihalev ühiskond on talle lihtsalt igav. Nii kasutabki Jussi iga võimalust, et sellesse kopitunud kesta vähegi elu sisse puhuda, satub aga üha täbaramatesse olukordadesse, allakäiguspiraali, millest pole enam väljapääsu.

Suominenil on õnnestunud mõjuvalt tabada 1980ndate aastate õhustikku – sotsiaalses turvalisuses elavate noorte tülpimust ja majandussurutise all tekkinud ühiskondlikke pingeid. Tema filmi ilmestab Pelle Miljoona ja Maukka Perusjätkä muusika, mis oli ka esimene kord Soomes, mil punk filmi pääses.

"Elu, siit me tuleme!" on vastu pidanud aegade proovile, see pole enam pelk ajastudokument, vaid ka 30 aastat hiljem tõsiseltvõetav draama ühest noorest saatusest, julge lähenemisega vändatud film, kus peaosadesse võetigi noored tänavalt.

Tapio Suomineni "Elu siit me tuleme!" linastub Kinomajas 25. novembril kell 12.45.