Tõnu Karjatse PÖFFi-minutid: igavese naudingu ja ideaalse keha otsingutest tühjenenud asumini ({{commentsTotal}})

Bertrand Mandico
Bertrand Mandico "Metsikud poisid" Autor/allikas: Kaader filmist

Tänu PÖFFi eneseotsingutele ja -leidmisele on Tallinn saamas paigaks, kus võib avastada uusi talente filmikunstis.

PÖFF peab küll arvestama siiski sellega, et festivali programmist leiaks endale sobiva filmi võimalikult lai hulk vaatajaid, seetõttu ei saa Tallinna festival lubada ka laiemat niiöelda julgete filmide programmi, ehkki debüütfilmide võistluskava ju seda põhimõtteliselt võimaldaks. Ilmselt ei suuda Tallinn veel võistelda selliste festivalidega nagu Rotterdam, mis juba aastakümneid debüütidele ja uute talentide otsingule pühendunud.

Eesti ääremaisest positsioonist hoolimata leidub PÖFFI tänavuses kavas siiski üllatuslikke, positiivseid avastusi.

Prantsuse režissöör Bertrand Mandico on seni teinud lühifilme ja saanud ka nende eest auhindu. PÖFFil on võimalus näha Mandico võimsat debüüti - 110 minuti pikkust enigmaatilist "Metsikud poisid".  Kui filmikriitik Laurence Boyce iseloomustab Mandico filmi PÖFFi kataloogis Jean-Pierre Jeunet’ ja Jean Cocteau kaudu, siis ehk täpsema iseloomustuse annaks hoopis lähenemine Derek Jarmani ja Guy Maddini loomingu läbi. Mandico kasutab filmikunsti algusaegadele iseloomulikku vormistust, mida tänapäeva filmikunstis on kandnud just Kanada visionäär Guy Maddin ja "Metsikute poiste" teemad tuletavad meelde Briti avangardisti Derek Jarmani filmikunsti, kõige otsesemaid seoseid leiab ehk Jarmani "Tormist" ("The Tempest", 1992) ja ka Sally Potteri "Orlandost" (1992). (Muuseas, ka Sally Potteri uus film "Pidu" ("The Party") on tänavu PÖFFi kavas) .

"Metsikud poisid" räägib loo kasvatamatutest aadlivõsukestest 19. sajandi lõpu Prantsusmaal. Pärast seda, kui noorukid on mõnitanud oma kirjandusõpetajannat, saadetakse nad paranduslikule merereisile salapärase ja karmi kapteniga, kes viib poisid veelgi salapärasemale saarele. Isolatsiooni, mis kujundab noormehed täielikult ümber. See muundumine on ootamatu ja isegi naljakas, kuid just siia on peidetud filmi sõnum vägivallatust maailmast.

Film on maiuspala neile, kes armastavad koos filmiga mõelda, lugeda ning tõlgendada sümboleid. Filmi süžee oleks justkui võetud George Bataille'lt ja stsenaariumi oleks nagu aidanud kirjutada Jacques Deleuze - film käsitleb iha ja naudinguprintsiipi kui elu edasiviivat alget, samas pöörab Mandico tavapärase reproduktiivkontseptsiooni pea peale, tuues sisse hermafrodiitsuse kui senise vägivaldse paradigma lõpu ja uue maailmakorra aluse.

Nauding ja iha on ühtviisi stabiilsust kõigutavaks ja sellest väljamurdvaks tõukejõuks ning teiselt poolt tähendavad nad ka hävingut, kontrolli alt väljuvat vägivalda, revolutsiooni, mässu. Kirjandust austavates poistes pulbitsev ennasthävitav nauding suunatakse iseendasse. Oma füüsilisest minast aina teadlikumaks muutuvad noorukid sülitavad kasvatusmeetoditele ja otsivad ideaalset naudingut, selle igavest kestvust. Macholik kapten annab neile vastuseks saare, mis pole muud kui hiiglaslik keha, ületamatu oma monoseksuaalsuses.

"Metsikud poisid" linastub Coca-Cola Plazas 26. novembril kell 17.45.

Hoopis teistsuguse lähenemise ja tempoga on 26. novembril kell 18.00 Coca-Cola Plaza kõrvalsaalis linastuv Christopher Thomsoni filmessee "Loodus võtab tagasi: elu hüljatud maadel". See on mõtlik (doku)mentaalne kulgemine inimese poolt maha jäetud aladel.

Thomson viib vaataja kaunisse Itaalia külla, mille elanikud on järele andnud suurlinnade kutsele ja olematule ääremaade poliitikale. Külake elaks justkui varielu - hooned ootavad oma peremehi, tänavad kasvavad aeglaselt rohtu ja varjudena libisevad mööda üksikud vanainimesed, kes pole jaksanud ega soovinud lahkuda. See on justkui post-apokalüptiline, maailmalõpujärgne visioon, mis siit vastu vaatab. Pilt räägib iseenda eest ja kaadrite üldistusjõud on küllalt tugev. Samas aga kasutab režissöör võtteid, mis selle illusiooni rikub ja sõnumit nõrgestab - neid kurbkauneid kaadreid saadab pidev pateetiline kommentaar, me ei näe kommenteerijat, kuid kuuleme ta häält, mis ei lase pildil olla. Ilmselgeks liialduseks muutuvad ka varivanakesed.  

Kindlasti on ka sellel filmil oma vaataja, kuid isegi tund tundub sellise vormi tarbeks liiga pika ajana. Thomsoni "Loodus võtab tagasi" on nn ühevaatajafilm, esseistlik monoloog, mida tehakse maailmas väga palju ja mis leiavad tihti tee just debüütfilmide festivalidele. See, et PÖFF seda kirevust näitab, annabki tunnistust PÖFFi haardest ja kindlast kursist A-klassi festivalide hulgas.  

Veel üks pühapäevaõhtune film - Kanada dokumentalisti Denis Coté "Nahk nõnda pehme". Filmi saab näha 25. novembri kell 21.45 Tartus.

Coté film räägib kulturistidest, kehaehitajatest. Ta näitab seda nartsissistlikku spordivormi liigsete kommentaarideta, olles justkui vastukaaluks eelpoolräägitud Christopher Thomsoni lähenemisele.

Film jälgib kuut kulturisti - kuidas nad söövad, lihaseid peegli ees punnitavad ja trenni teevad. Mis on nende eesmärk, motivatsioon, jääb vaataja otsustada. Režissöör ei tee seda üleannet sugugi kergemaks, me ei tea filmi kangelaste nimesid ega muid üksikasju, kogu info antakse filmi käigus ja täispilt jääb vaataja enda kokku panna.

Nende üleelusuuruste lihakehade kaudu annab Coté vaatajale piisavalt sisendit, et tekitada mõtteid kulturismi kui spordi, kehakultuse, ajakasutuse ja inimese sisemise arengu teemal. Tema film annab vaatajale ette ka omamoodi väärtuste skaala, kuhu end paigutada - ta annab võimaluse otsustada, kui palju on vaatajas endas sportlase vaimu, et end päev päevalt üles töötada ja mida tähendab selline järjepidev pühendumine isiklikus plaanis.

Portreteeritavate üliinimlikkuse püüe on ühtaegu hirmutav ja koomiline. Nad on mehed nagu veoautod, kes on suutelised vedama härgade koormaid, elavad supermanid, kes oleks justkui suutelised ületama inimkeha haavatavuse ja surelikkuse. Coté muidugi ei lähe oma üldistuses sedavõrd kaugele, kuid annab vaatajale tööriistakastitäie mõtteid, millega edasi töötada.

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: