Kaspar Viilupi PÖFFi-minutid: slasher Iisraelist, tulnukakomöödia Itaaliast
PÖFFi põhivõistlusprogramm pole sel aastal just suurt rõõmu pakkunud. Seni nähtud filmid on jäänud kusagil toppama, logisedes siit-sealt ja muutudes lõpuks lihtsalt tüütuks. Õnneks on ka erandeid.
Režissöör Paola Randi linateos "Väike Tito" viib vaataja keset California tühju kõrbevälju, kus jõlguvad ringi tulnukaturistid, maavälist elu uurivad teadlased ja niisama veidrikud. Filmi fookuses on räämas treileris elav professor, kelle elu muutub täielikult, kui ühel päeval saab ta kirja oma Itaalias elavalt vennalt. Kirjast selgub, et vend on surnud ning saadab oma kaks last - Tito ja Anita - Ameerika tühermaale koos professoriga elama.
Temperamentsed lapsed ootavad kolimist väga, kuna uus elukoht asub Las Vegase külje all, kus nad loodavad elada ägedat elu ja kohata eri kuulsusi, eriti näiteks Lady Gaga't. Reaalsus on aga hoopis midagi muud, ning Tito ja Anita hakkavad elama täispuhutavas mullimajas keset tühjust. Lahti rullub lustlik lugu sellest, kuidas eraklik professor proovib harjuda laste kasvatamisega, mille tõttu tuleb ümber hinnata ka senised väärtushinnangud.
"Väike Tito" ei taotle intellektuaalsust, tegemist on selgelt noorte-, kui mitte isegi lastefilmiga, kus dialoog on lihtne (ingliskeelsete vestluste puhul on vahel isegi tunne, nagu need oleks kirjutatud kümne-aastase poolt), filmil on pedaal pidevalt põhjas ning üldine meeleolu on lõbus. Kerglase pinna all on aga lugu leinast ning sellest, kuidas lähedase lahkumine mõjutab inimese elu igal võimalikul moel.
Linalugu balansseerib täpselt huumori ja sentimentaalsuse piiri peal, kõigutades vaatajat õigel hetkel täpselt parasjagu ühele või teisele poole. "Väike Tito" küll matkib veidi Ameerika koguperefilmi stampe ning võib kohati näida naivistlik, kuid sellest moodustub soe tervik, mis pakub ruumi nii naermiseks, nutmiseks, kui ka põnevuseks.
Eriti kiidaks ka võttepaiga valikut. Ameerikast tuleb UFO-filme rohkem kui keegi eales vaadata jõuaks, kuid vähemalt mina pole näinud varem linalugu, kus tulnukakõrbi oleks sellisel moel ära kasutatud. Kui näiteks "Salatoimikud" näitas sellistes kohtades alati müstilist ja paranormaalset maailma, siis "Väike Tito" on vastupidi eriti maalähedane. Ma ei väida, et seal puuduks ulme- ja fantaasiafaktor, mitte seda, lihtsalt keskkond kui selline ei taotle ebamaisust, mõjudes pigem päikselise ranna kui hirmutava tühja väljana.
Linastub 30. novembril kell 17.15 Tallinnas ning 1. detsembril kell 17.00 Tartus.
Tahaks küll põhivõistlusprogrammi rohkem tunnustada, aga kahjuks peab kõrvale tooma ühe kehvema näite. Iisraeli filmitegija Eitan Gafny "Allakäigu lapsed" on vähemalt kirjelduste põhjal linalugu, mida oleks patt vahele jätta. Millal veel tekib võimalus vaadata Iisraeli õudusfilmi, mis teeb kummarduse selle žanri suurkujudele, alustades John Carpenterist ja lõpetades Wes Craveniga?
Juba mõne minutiga on mõista, et film võtab aluseks väga otsese õudusfilmiformaadi. Iisraeli kolhoosi (nemad kutsuvad seda kibbutziks) saabub Rachel, kes harjub kiiresti sealse töökorraldusega ning sobitub hästi ka kolleegidega, kuid järsku kõik muutub. Juutide lepituspäeval (või siis täpsemalt Yom Kippuril) hakkavad toimuma tapmised, mis lükkavad käima hüsteerilise tagaajamise. Pole teada, kes on halb ja kes hea, kedagi ei saa usaldada.
Seda sama slasher-mudelit on kasutatud õudusfilminduses tuhandeid kordi ning see töötab, sellest on kujunenud n-ö võidupilet, mis vaataja ikka ja jälle kinno toob. Nende filmide eesmärk ongi jääda lollakalt lihtsale tasemele, kus ainus šüzeeline faktor lisaks paarilauselisele sünopsisele on kamaluga eripäraseid tapmisi. Mida verisemad ja hullumeelsemad need surmad on, seda ägedam.
"Allakäigu lapsed" on aga ambitsioonikam, nad ei taha leppida lihtlabase meelelahutusega. Sinna ümber on ehitatud sotsiaal- ja poliitkriitiline kontekst, milles pööratakse tähelepanu Iisraeli ühiskonnas lokkavale ksenofoobiale. Võõraid sisse ei lasta ning isegi kui lastakse, siis neid mõnitatakse, sõimatakse ja trambitakse jalge alla. Sellest probleemist lähevad käima ka filmis toimuvad tapmised.
Kõik tundub seni hästi, kuid tegelikult lonkab "Allakäigu lapsed" mitut jalga korraga.
Stsenaarium, kuhu on üritatud põimida sisse Iisraeli ühiskonna lugu, jääb pinnapealseks ning venitab filmi täiesti põhjendamatult kahetunniseks. Lõbusalt veriste (jah, olen sadist!) mõrvade kõrval on igavad ja ebaolulised kaadrid, kus keegi jahub pikalt-laialt, mida ta arvab elust Iisraelis ja kuidas kõik on ikka väga pahasti. Misasja? Leidke tasakaal - kui teete slasher'it, siis pange hullu ja hoidke tempo üleval, kui tahate oma riigi probleeme lahata, siis näidake pikki dialooge. Niiviisi neid kahte kärbest küll ühe hoobiga ei taba.
Samavõrd suur probleem on kehvades näitlejates. Jääb mulje, et peakangelannat Rachelit kehastav naine on oma rolli valitud vaid seetõttu, et ta sarnaneb kaudselt "Tomb Raideri" saagast tuntud Lara Croftiga. Ta annab dialoogi edasi puiselt, ilma igasuguste emotsioonideta, ning mõjub lihtsalt totralt. Halbu näitlejaid on veel, mis ei oleks slasher'i puhul isegi nii suur probleem, aga torkab "Allakäigu laste" puhul eriti silma ja röövib filmilt usutavuse.
Paremate näitlejate ja pool tundi lühema kestvusega oleks saanud "Allakäigu lastest" väärt linaloo, sest tegelikult on režissöör Eitan Gafny'l hea arusaam sellest, mis ühe õudusfilmi juures toimib, lihtsalt nendest detailidest ei moodustunud kokku head filmi. Kahju.
Linastub 30. novembril kell 21:00 ja 2. detsembril kell 21:15 Tallinnas, 1. detsembril kell 21:15 aga Tartus.