Bulgaaria režissööri Stephan Komandarevi "Teejuhised" kinnitab aga, et tasub sealsele filmikunstile igati võimalus anda. Film kasutab (mõnes mõttes ehk isegi kopeerib) samu võtteid ja pildilist esteetikat nagu Jim Jarmuschi "Night on Earth", mis näitas viie suurlinna taksojuhtide kurbnaljakaid juhtumisi.

Komandarev võtab aga vaatluse alla Bulgaaria pealinna Sofia taksojuhid ühe öö jooksul, näidates juhuslikke kliente, kellega kaasnevad äpardused ja humoorikad juhused. Sealt joonistub välja ka õrn narratiivne lugu, kuid see aitab lihtsalt neid episoode koos hoida, sellel pole olulist tähendust.

Tegevus toimub enamuses öösel ning see aitab peita Sofia post-soviet välimust. Kollaste tänavavalgustite abil näevad enamike linnade tänavad samasugused välja, ning see annab "Teejuhistele" ka üldistava võime. Inimlikud ja argised lood, mida ekraanil näha saab, räägivad vaesusest, raskest minevikust, usust ja lootustest. Takso on kui pihitool, seda aga mitte ainult klientidele, vaid ka juhtidele endile.

Eluterve ning tempokas linalugu, mis näitab ühe riigi tänapäeva läbi tavainimeste. Kuigi filmi rütm ei ole perfektne ning mingil hetkel läheb fookus kaduma, siis selle vaatamata asetub "Teejuhised" teiste meeldejäävate linnaportreede kõrvale, mis suudavad lühikese ajaga näidata, kuidas inimesed päriselt elavad. Varem oli mul Bulgaariast üsna ükskõik, nüüd tahaks küll Sofia tänavatele kondama minna...

Linastub 3. detsembril kell 21.15 Tallinnas.

Nii palju siis soovitustest, küll aga tooksin välja mõned PÖFFi elamused, millest seni kirjutada pole jõudnud, aga mis väärivad kindlasti mainimist.

Hiljuti jõudis kinodesse Priit Pääsukese debüütmängufilm "Keti lõpp", mida kritiseeriti kui liiga teatraalset lugu, millel puuduvad igasugused filmilikud väärtused. Noh, oli kuidas oli, kuid "Keti lõppu" kritiseerinud inimestel tasub kindlasti vahele jätta Sally Potteri "Pidu", mis on kordades kammerlikum ja teatraalsem. Minu jaoks tähendab see ainult head.

Film viib vaataja keset pidu, millega tähistatakse Janeti ministriks saamist. Enne, kui üritus päriselt alatagi jõuab, hakkavad asjad nihu minema. Mitmed külalised, kaasa arvatud Janeti abikaasa Bill, tulevad välja uudistega, mis lõhuvad aastatepikkused sõprussuhted ja paljastavad pikalt hoitud saladused. Kogu tegevus toimub ühes majas ning jääbki sinna, kuid see ei sea mingeid piire, nende kitsaste seinte vahel juhtuvad elumuutvad sündmused.

"Pidu" on lennuka huumoriga ning areneb pöörase kiirusega, napilt üle tunni aja kestev linalugu viib vaataja inimsuhete Ameerika mägedele, näidates, et kui (näiliselt) turvalises keskkonnas eemaldavad ka kõige lugupeetumad inimesed oma ühiskondliku maski, siis paljastub sealt tagant midagi ootamatut. Näide sellest, kui vähe on tegelikult mõjuvaks linateoseks vaja. Võrdlusena meenus Stephen Knighti "Locke", mis suutis luua sama tugeva atmosfääri autos ühe näitlejaga.

Kui midagi veel eriliselt välja tuua, siis Cillian Murphy särab kogu ekraanil oldud aja. Kokaiinist täiesti ületõmmanud tüübina kargab ta ringi nagu Duracelli jänes, käitub täiesti ebaratsionaalselt ning paneb kohati pisarateni naerma.

Kõigi eelduste kohaselt peaks “Pidu” lähiajal ka Eesti kinolevisse jõudma, kui PÖFFil nägemata jäi, on ikkagi veel võimalus.

Režissöör Coralie Fargeat lükkab filmi "Kättemaks" käima just nii, nagu võiks alata üks järjekordne juustune Ameerika action-kassahitt. Rikkurist peategelane saabub helikopteriga maailma äärel olevasse häärberisse, kaasas trofeenaine. Nad kavatsevad seal koos mõnusalt aega veeta, ning esimene veerandtund möödubki selles vaimus. Ühel hetkel soovib aga ka sõber naisest osa saada - vabatahtlikult see ei õnnestu ning oma ihade rahuldamiseks vägistab ta naise.

Sellest hetkest võtab "Kättemaks" täiesti teise suuna, tuttavlikust Lääne kassahitist saab julm ja halastamatu kättemaksulugu, mida ei huvita reeglid, eetika ega see, kui palju kulub võtete käigus kunstverd. Coralie Fargeat teab seejuures väga hästi, et ta teeb tõupuhast trash-kino - filmi narratiiv on lapsik ja ega oma isegi tähtsust, tegemist on lihtsalt visuaalse vaatemänguga, kus antakse vastu hambaid, lõigatakse kehaosi küljest ning lõbutsetakse täie raha eest.

Filmi jooksul teeb "Kättemaks" kummardusi ka paljudele žanridele ja eelkäijatele, välja võib tuua näiteks "Mad Maxi" saaga ja Robert Rodriquezi pöörase "Machete", samuti ei saa mööda sellest, et peakangelannat kehastav Matilda Lutz on nagu kümme korda julmem versioon Lara Croftist. Tihti võrreldakse filmi ka "I Spit on your Grave'iga", sisuliselt vastab see tõele, kuid meeleolu ja julguse poolest astub "Kättemaks" siiski mitu sammu kaugemale.

Pole kindlasti kõigile, aga need, kes naudivad hullumeelset veresauna ja hüpervägivalda, saavad rohkem kui eales oodata oskavad. Kui sellise verekogusega film kunagi siinsesse kinolevisse jõuab, söön oma mütsi ära. Loota siiski võib...