Kaspar Viilupi PÖFFi-minutid: kust läheb kunstfilmi ja porno vaheline piir? ({{commentsTotal}})

"Mõte ekstaasist" ("Thought of Ecstasy") Autor/allikas: Kaader filmist

PÖFFi põhivõistlusprogramm tulistab sel aastal igas võimalikus suunas, kuid selle valiku kõige provokatiivsem linalugu on kindlasti RP Kahli "Mõte ekstaasist". Ei juhtu just tihti, et mõni festivalifilm kaldub oma tervikuga pigem pornograafia poole.

Sünopsis jätab filmist äärmiselt leebe mulje. Vaatajale lubatakse kergelt ulmeliselt mõistulugu, mis mõtlikult ja lüüriliselt rändab mööda Los Angelest, paljastades samm-sammult davidlynchiliku krimkasündmustiku. See nagu annaks lootust, kas pole? Tegelikkus on aga hoopis midagi muud.

Eksperimentaalsuse ja visuaalse julguse poolest meenus 2015. aastal PÖFFil linastunud (ja hiljem üllastuslikult ka kinolevvi jõudnud) Gaspar Noé "Love", mis ei olnud küll linateosena eriti meeldejääv, kuid mõjus narratiivse teosega ning võis mõista, miks oli vaja ekraanile tuua neid lugematuid seksistseene.

"Mõte ekstaasist" on aga kaootiline ja seosetu, RP Kahl võttis napilt pooletunnise lühifilmi mõõtu loo ning toppis sinna lihtsalt täiesti külma kõhuga tund aega seksistseene otsa. Ma olen ilmselt loll ja ei saa lihtsalt suurest kunstist aru, aga kogu full frontal alastus ning seksuaalvahekorrad ekraanil ei lisanud midagi loole juurde, kaotasid ka ära muidu üpris võluva atmosfääri ning tundus lihtsalt, et režissööri arvates "kui ikka naine ekraanil end rahuldab, siis on kõik kohe poole kunstilisem". Unista edasi, seks teatrilaval ja filmis mõjus uudse ja šokeerivana umbes sada aastat tagasi, nüüd peab midagi paremat välja mõtlema.

Õnneks tuleb "Mõte ekstaasist" lõpus kerge pööre ja kui seanss lõpeb, siis ilmselt päris vihast sinise ja pettununa ei lahku, sest jäeti ikkagi mulje päris filmist. Kusagil algab ja kusagil lõpeb, välja koorus isegi kerge mõte ja kui kivist tahta vett välja pigistada, siis ehk tõesti oli hetkeks põnev ka.

Kui aga järele mõelda siis oleks hea tahtmise korral saanud sellest täiesti mõistliku 20-minutilise filmijupi. Lühike ja tihe teos, mis näitab ühe mehe otsekui deliiriumis otsinguid, mille puhul jääb segaseks, miks ja keda ta lõpuks ikkagi taga ajab. Praegune käkk on aga talumatu ja tüütav, kardetavasti lahkub väga suur osa inimesi saalist. Või siis vastupidi, "Svingerid" skoorib praegu täie hooga kinotabelites, seks müüb, äkki siis meeldib inimestele ka "Mõte ekstaasist"? Kurat seda teab.

Linastub 29. novembril kell 21:00 ja 30. novembril kell 20:00 Tallinnas, 1. detsembril kell 21:30 aga Tartus.

Kui poole kohaga Saksa filmi (režissöör RP Kahl on nimelt sakslane) "Mõte ekstaasist" võib külma südamega vaatamata jätta, siis ei tasu siiski lootust kaotada - sealt tuleb ka palju põnevamat, originaalsemat ning meeldejäävamat kino.

Debüütfilmide võistlusprogrammi kuulub Isabel Prahli "Tuhat võimalust kirjeldada vihma", mis räägib 21. sajandi moodsast probleemist, mille juured on väidetavalt Jaapanis. Perepoeg on lukustanud end oma tuppa ega lahku sealt mingi hinna eest. Vanemad on paanikas, peksavad ust, lunivad teda, saadavad ukse alt kirjakesi, viivad akna taha suure meelitava plakati, aga millestki pole abi. Poeg on otsustanud eralduda maailmast, ning filmi edenedes paljastub, kuidas see otsus hakkab mõjutama ka pereliikmete ning lähedaste elusid.

Ühelt poolt on "Tuhat võimalust kirjeldada vihma" fookuses noored - vaataja näeb, kuidas peretütar kannatab pidevate tülide all, püüdes siiski murede kiuste sobituda seltskonda, kus põhiliselt juuakse, laaberdatakse ja ollakse suvaliste jorssidega vahekorras. Joonistub välja mudel tänapäeva noortest ning sellest, mis on neile tähtis ja kuidas perekondlikud käärimised neid mõjutavad.

Teine ning kohati isegi tugevam külg keskendub aga täiskasvanutele ning nende vajadusele kellegi eest hoolitseda. Kui kaob võimalus tegeleda enda pojaga, siis võtavad ema ja isa ette paanilise ja sihikindla katse leida mingid teised väljundid, kuhu enda hellus, tähelepanu ja südamlikkus suunata. Näiliselt see aitab, kuid tegelikult süvendab see reaalseid probleeme - poeg lukustas end tuppa just seetõttu, et vanemaid ei ole tema arvates kunagi päriselt huvitanud, mida ta teeb ja kuidas elab, nüüd otsustasid nad mõistmise asemel kodus minema joosta ning tegeleda kummaliste asjadega kusagil eemal kellegi teisega.

Need kaks poolt jooksevad üsna eraldi, kuid maalivad kokku valusa ning ausa portree peresuhete lagunemisest ning selle kohutavatest tagajärgedest. "Tuhat võimalust kirjeldada vihma" laseb vaataja hästi sisse, tegelased on usutavad ning lähevad hinge, kuigi kohati häirib liigne naivism. Paljud noortekampadesse kuuluvad tegelased on kirjutatud väga selgepiiriliselt, nad on kas jobud või litsid, kaabakad või nohikud, nende taga pole suuremat hinge ega inimlikkust.

Aga need kõik asjad on andestatavad, kuna esimese filmi kohta on "Tuhat võimaust kirjeldada vihma" tugev ning meeldejääv, suutes inimese asemel panna linateose peategelasena toimima hoopis ühe äärmiselt igava välimusega valge ukse. Ma ei tea, kuidas, aga kõik kaadrid, milles seda ust näidati, olid pinevad ja hoidsid tooli serval. Kas ta tuleb nüüd välja? Äkki saadab ukse alt mingi kirja? Võib-olla sõimab kedagi? Sellise trikiga ei saa isegi suured filmitegijad tihti hakkama.

Linastub 29. novembril kell 17:15 Tallinnas ja 3. detsembril kell 17:30 Tartus.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: