Kaspar Viilupi PÖFFi-minutid: India pleikar ja Soome vestern
Suurte ja oluliste filmide esilinastused jätkuvad, täna jõuab kinolinale Soome-Rootsi-Eesti linalugu "Igitee", mis on omapärane kompott Skandinaavia sõjafilmidest ja Ameerika vesternist.
Režissöör Antti-Jussi Annila "Igitee" on läbi ja lõhki läänelik film - pildikeel ja näitlejate mäng järgib Hollywoodi eepiliste ajaloodraamade mustrit, kus on paatost, võimsaid võttepaiku ja staarilikke näitlejaid. Selline ambitsioon ja julgus on kiiduväärt, sest tihti (loe: peaaegu alati) jäävad siinsed filmid vagurateks ja häbelikeks, lepivad oma paratamatu marginaalse staatusega ja ei võta riske.
"Igitee" ei karda suursugusust. Ameerika soomlaste linnakud, mida ekraanil näeme, ei jää kuidagi maha vesternite või USA kodusõjast rääkivate linalugude mikrokosmostest, võrdlusena tuleb pähe näiteks kolme Oscariga pärjatud "12 aastat orjana". Ka näitlejad, eriti peategelast kehastav Tommi Korpela, säravad ja mängivad end võimsaks. Eks on mõistetav, et kui Soome 100 ja erinevad Eesti fondid raha annavad, siis on ka näitlejatel rohkem motivatsiooni kui tavaliselt...
Film räägib loo Ameerika soomlastest, kes kutsutakse 1930. aastatel Nõukogude liitu sotsialismi üles ehitama. Nende lootuste tiivul tuleb kohale ka Jussi Ketola oma perega, kes satub aga võimude huviorbiiti ning ta lahutatakse oma perekonnast. Raskuste kiuste üritab Jussi hakkama saada, teda hoiavad käimas lootus ja usk, et kunagi pääseb ta tagasi oma varasema elu juurde.
Ajaloopeatükk, mille Annila ekraanile toob, on suures osas unustatud, kuid kahjuks ei paljasta "Igitee" selle mahavaikitud sündmuse eri tahke. Stsenaarium on kokku pandud kui lego-maja - oma koht on armastusel, sentimentaalsusel, traagikal, poliitikutest sitapeadel ja lähedust otsivatel naistel, mis aga lahustab filmist suure osa fookusest ja eripärast. Lihtsalt järjekordne pahast nõukogude võimust rääkiv film, mis on tehtud täpselt nii, nagu ette kujutame.
Aga liiga kriitiline ei tasu ikkagi olla, sest kõik näeb väga ilus välja, Tommi Korpela teeb imelise rolli ning mõneks üürikeseks hetkeks saame ekraanil näha ka meie seast lahkunud Lembit Ulfsakit. See on tore, lihtsalt ilu tagant võiks lugu ka paremini välja tulla.
Linastub 26. novembril kell 18:30 ja 29. novembril kell 19:00 Tallinnas,
Kui AJ Annila linateos on tuttavlik ja järgib kõiki n-ö normaalse filmi reegleid, siis debüütfilmide võistlusprogrammis linastuv "Buddha.mov" proovib just eirata loogikaid ja traditsioone, moodustades veidra ja defineerimatu portree, mille sarnast ei ole vaatajad kindlasti varem näinud.
Kuigi nimi võiks sellele viidata, siis tegelikult pole "Buddha.mov" ühestki küljest religioosne lugu. Režissöör Kabir Mehta jälgib oma kaameraga India kriketimängija Buddhadev Mangaldase argipäeva. See ei ole ka lugu spordist, vaid vaatajad näevad hoopis üht pleikarit - edevat tolgust, kes väidab avameelselt, et on maganud 90 eri naisega ning kelle suureks unistuseks on saada lapsi naistega üle maailma, talle pole ka probleem ekraanil vahekorda astuda. Mehta linalugu on talle justkui isiklik promovideo, võimalus oma egomaniakaalseid ideid kümnekordsesse spektrisse lükata.
Kas see on dokumentaal või mängufilm? Sellele peab iga vaataja ise vastuse leidma, kuid "Buddha.mov" ei allu eriti neile liigitustele. Režissöör, kes on kusjuures portreteeritava sugulane, laseb Buddhadevil üsna vabalt toimuvat dikteerida, surumata end lavastajana peale. Mitmel korral on näha, kuidas vaatajate ees toimub mingi lavastatud jant, mis peaks taas kergitama kriketimängija sotsiaalset staatust - eriti koomiline on näiteks karjäär kinnisvaramaaklerina, kus ehitajad teevad platsil justkui tööd, viibutades lihtsalt haamrit või ragistades saega tühja.
See on topeltmäng. Kui Buddhadev Mangaldas näeb selles võimalust end veel ägedamaks tüübiks maalida, siis režissöör peidab sinna vahele ära kriitilise vaatepunkti. Kas me peame leidma selles tropis inimese? Milline on sellise inimese tulevik? "Buddha.mov" näitab 21. sajandi noort meest, kelle tunnustusvajadus ja elu eesmärgid on läinud totaalselt nihkesse, samuti kinnitab linateos, et kui India tundub meile kauge ja võõras maailm, siis valitsevad seal tänaseks juba samad probleemid mis meil siin.
Teostuslikult on "Buddha.mov" äärmiselt eksperimentaalne ning ei meeldi kindlasti kõigile. Kui kardate nn tühju kaadreid, kus vaatate kellegi duši all käimist, söömist või lihtsalt edvistamist, siis jätke vahele. Aga kui näete neist sündmustest kaugemale, tajute seda, mis on tegelikult seal taga, avaneb hoopis põnevam ja laiem maailm. Kindlasti üks festivali omalaadseid pärle.
Linastub 26. novembril kell 21:30 ja 1. detsembril kell 21:45 Tallinnas, 3. detsembril kell 19:30 aga Tartus.