Teist aastat A-kategooria festivali aunimetuse all toimetava PÖFFi elu igatahes kihab, nii kinolinal kui selle taga. Kuigi jukerdavad mobiilirakendused, venivad küsimuste-vastuste sessioonid ja muud väiksemad takerdumised pole endiselt kuhugi kadunud, võetakse ette ambitsioonikalt ja palju. PÖFF toob Eestisse filmimaailma tegijaid lähedalt ja kaugelt ning saadab nad üldjuhul taas teele meenutustega ühest õdusast festivalist ja lahedast linnast Euroopa kaugel äärel.

Ma ei ütle seda lihtsalt suusoojaks, sama on kinnitanud mitmed lavastajad-filmitegijad-festivalikülalised, kes oma sõnade tõestuseks uute filmidega üha ja üha naasevad.

Tavavaatajale läheb muidugi korda vaid see, mida ekraanile tuuakse. Kuigi sadade nimetustega kava ähvardab nii mõnelgi silme ees kirjuks ajada, võib selle rikkalikkuse üle rõõmustada. Ei täida õhtuid üksnes kunsti- ja autorikino ja vaatajat piinavalt karmid olmeteemad, vaid žanrite ja lähenemisviiside rohkus, olgu eri suundades kihutavateks näideteks kasvõi hullumeelne Lõuna-Korea märul “Halastamatu” või teravmeelne satiir “Stalini surm”.

Võib rõõmustada, et ühtteist festivali paremikust jõuab lähikuudel ka kohalikku kinolevisse. Kes siiski oodata ei malda, võiks kasutada ära võimaluse kaeda juba lähipäevil ära mõned aasta tõelised maiuspalad. Näiteks Vene autorikino kaasaja suurmeistri Andrei Zvyagintsevi “Armastuseta”. Kaudselt idanaabri ühiskondlike sidemete laiemat lõhustumist kujutav film jutustab kahe inimese kibedast lahutusest ja selle keskel kannatavast pisipojast, kes ühel päeval jäljetult kaob. Kel vaikselt võimas ja lohutult südant valutav film PÖFFil nägemata jääb, võib juba detsembri alguses sammud kino Sõprusesse seada.

Palju rohkem pärle jääks aga PÖFFita Eesti kinolevi jaoks igaveseks kadunuks. Näiteks tuleb kolmel korral näitamisele fantaasiarikas “Lõputu”, mille lavastajad Justin Bensoni ja Aaron Moorheadi, kes ka ise seanssidel kohal, arvas ajakiri Variety kaks aastat tagasi maailma 10 lubavama lavastaja sekka. Meeste eelmised linalood, PÖFFilgi linastunud “Lubadus” ja “Õitsemine” on veennud, et riskantseid lahendusi vältiva kino ajastul on jätkuvalt võimalik eirata ja ümber mängida nii žanritunnuseid kui sisulisi motiive. Ei midagi vähemat tõotab ka “Lõputu”.

Kes tahaks midagi maisemat, kasutagu aga võimalust vaadata ära dokumentaal “Protsess: Venemaa riik Oleg Sentsovi vastu”. Eesti kaastööl valminud film räägib paljulubavast noorest lavastajast Oleg Sentsovist, kes okupeeritud Krimmis arreteeriti ning terrorikahtlusega kahekümneks aastaks trellide taha saadeti. Mõjuv film näitab farsiks kujunevat kohtumõistmist ja üksikisiku lootusetust sellega rinda pista. Ja samas võimalust võimatuna näivas seisus väärikaks jääda.

Lõpetuseks, kes armastab filmikunsti kui sellist, neil on võimalus külastada nädalavahetusel Bates’i motelli. Dokumentaalis “78/52” võetakse mutriteks surematu Alfred Hitchcocki kõmulisim linalugu “Psühho”, täpsemalt tolle kuulus dušistseen. Vaadake järele, kuivõrd läbimõeldud võib olla iga kaader tõelise meistri tööst. 

Head viimast PÖFFi-nädalat!