Jossif Stalini poliitilist elu on viimastel kümnenditel põhjalikult lahatud. Eesti teatrilavadel on Stalinit mänginud Tõnu Kark ja Guido Kangur. Pariisi kooliga maalikunstnik Alfred Kongo rääkis möödunud sajandi kuuekümnendatel Tartu Kunstikooli õppuritele õõvastavaid lugusid "Pallase" avangardkunstnikele peetud nõiajahist.

Kui 1950. aasta aprillis toimunud Eesti NSV loominguliste liitude pleenumil nimetati Anton Starkopfi fašistide käsilaseks ja vabadussõjalaste liikumise propageerijaks, põgenes skulptor Moskvasse Merkulovi ateljeesse. Kujurid tutvusid 1912–1913 aastal, kui Starkopf õppis Pariisis Académie Russe'is skulptuuri ja Académie de la Grande Chaumière'is joonistamist. Starkopf esines Académie Russe näitusel skulptuuri ja joonistustega, suhtles selle asutuse juurde koondunud vene kunsti ja kirjanduse avangardistidega.

Merkulov oli kolmekümnendatel Nõukogude Liidus ainus kujur, kes lõi esindusskulptuure, milleks Jossif Vissarionovitš poseeris talle isiklikult. Filmis "Stalini surm" ongi kujunduse läbiva elemendina eksponeeritud Merkulovi kuulsaid skulptuure. Sünnipäevaks tegi Merkulov Stalinile kingituseks skulptuurigrupi "Juhi surm" (neli meest kannavad õlgadel kirstu), pannes naljana sellele ka hinnasildi juurde. Stalin vastanud kujurile naljana, et kahjuks ei ole tal sellist summat välja käia. Merkulov suri südamerabandusse. Hirmust.

1953. aasta 28. veebruari õhtu algas tavapäraselt. Stalin vaatas oma lähemate abiliste Lavrenti Beria, Nikita Hruštšovi, Nikolai Bulganini ja Georgi Malenkoviga Kremlis filmi, misjärel sõideti pidu pidama Stalini residentsi Moskva külje all. 1. märts võttis juba tuure, kui külalised naasid oma Moskva kodudesse. Järgnenud tundidel juhtunu oli oma julgeolekule äärmist tähelepanu pööranud riigipea kohta ebatavaline — ta andis oma ihukaitsjatele korralduse magama minna ning teda mitte häirida.

"Stalini surm" ("The Death of Stalin") Autor: Kaader filmist

Ka eestlastele tuttav, kirjandusfestivalil Head Read esinenud vene ajaloolane Eduard Radzinski otsis üles ühe tol ööl teenistuses olnud ihukaitsja Pjotr Lozgatšovi. Ihukaitsja kinnitas kahtlusi, et turvameeskonna postilt lahkumise käsku ei andnud mitte Stalin, vaid kaitsemeeskonna juht Hrustaljov. Järgmisel päeval polnud Jossif Vissarionovitšist mingit märki. Stalini ruumidesse ei julgenud aga ihukaitsjad astuda — riigipea isikliku kutseta oli see rangelt keelatud. Ajaks, mil kell lõi juba kümnendat õhtutundi, saadeti Lozgatšov asja uurima. Endise turvamehe sõnul oli Stalin lamades end märjaks teinud ning häälitses arusaamatult.

Radzinski on veendunud, et kui ihukaitsjad helistasid kohe Stalini joomakaaslastele Poliitbüroost, siis nad olid juba toimuvaga kursis ega pidanud seega vajalikuks kohale kiirustada. Ajaloolase kinnitusel süstis Stalinile mürki ihukaitsja Hrustaljov, täites oma ülemuse, KGB juhi Lavrenti Beria korraldust. Mõrva põhjuseks peab Radzinski Stalini soovi vallandada kolmas maailmasõda ning valmistada Nõukogude Liit selleks ette.

Stalin olnud kindel, et kiire tegutsemise korral on auhinnaks kommunistlik Lääne-Euroopa. "Beria, Hruštšov, Malenkov ja teised Stalini lähikondlased mõistsid, et sõda USAga on olematu majandusega riigile hävitav," kinnitas Radzinski. NSVL-i ainsaks ressursiks oli tuumarelv. Ajaloolase väitel kavandas Stalin ka uusi juutidevastaseid repressioone, provotseerimaks Ameerika Ühendriike. Ning Beria olevat teadnud, et 5. märtsil 1953. kavatses Stalin alustada Moskva juutide küüditamist. Jossif Stalin suri 5. märtsi õhtul, kümme minutit enne kümmet.

Absurdivõtmes lavastatud Prantsusmaa, Suurbritannia ja Belgia koostööfilm "Stalini surm" annab Euroopa idaruumile diktatuurisüsteemi painetest vabastava kõrvalpilgu. Kui mina tunnetasin taustana Stalini ajastu Hirmu reaalsust, siis noor põlvkond oli sellest vaba ja osales häälekalt absurdile ehitatud tervendaval naeruseansil täiega. Erinevad põlvkonnad vaatavad filmi oma elukogemusest ja teadmistest lähtuvalt. Kui Stalin suri, läksin mina samal sügisel esimesse klassi. Teatriteadlane Lea Tormis on vist ainus elav kultuuriinimene, kes oli Moskva teatrikooli tudengina koos Eesti Televisiooni omaaegse ühe tähtsaima tegija, paljude telelavastuste looja Virve Koppeliga Kremli sammassaalis oma silmaga Stalini sarka kaemas. Televisiooni kolleeg Mati Eliste, kellega paarkümmend aastat koos tegime Reklaamiklubi, nägi Stalinit mausoleumis 1956. aastal.

28. novembril 1963 aastal Glasgow`s sündinud Armando Giovanni Iannucci on šoti kirjanik, raadiomees, tele- ja filmilavastaja. Iannuccil on kaks venda ja õde. Filmi režissöör on ka üks stsenaristidest. Ta õppis kirjandust Glasgow ülikoolis, millele järgnes Oxfordi ülikool. Master of Arts kraadi sai 1986 aastal. 90ndatel töötas Briti televisiooniprogrammis, milles osalesid esmakordselt Briti kuulsad koomikuid Chris Morris, Richard Herring, Stewart Lee, Peter Baynham ja Steve Coogan. Filmi raamkompositsioonis ja miljöö detailitäpsuses oli tajutav režissööri raadiotöö kogemuse loovuse inspiratsioon.

Operaator Zac Nicholson sündis 1971. aastal Londonis ja õppis Central St Martinsi kunstikoolis. Ta alustas möödunud sajandi üheksakümnendate lõpus. Töötanud maailma juhtivate režissööridega. Saanud rahvusvahelisi auhindu. "Stalini surma" dramaturgia rajaneb situatsioonikoomikal. Geniaalsed dialoogid viivad tempokalt ja hüperpööretes edasi lugu, panevad paika ergastavad tempod, avades Võimu ja Hirmu absurdini viivat alasti tõde, mis kokku on jube naljakas.

Stsenaariumi on kirjutanud neli andekat ja koostöös kogenud professionaali. Lisaks režissöörile osalesid stsenaariumi stamm-meeskonnas David Schneider, Ian Martin ja Peter Fellows. 54-aastane Schneider sündis Londonis, õppis Oxfordi Exeteri kolledžis kaasaegseid keeli ja Oxfordi Ülikoolis komöödiafilmi saladusi. 1980. aastatel kohtus ta Armando Iannucciga, kes värvas teda raadiotööle. Stalini surmaastal sündinud Ian Martin oli BAFTA võitnud BBC seeria "Thick Of It" autor. 2005. aastal võttis Armando Iannucci Iani oma stsenaristide meeskonda. Peter Fellows kohtus esmakordselt Iannucciga 18. Wokinghami pubis, kus režissöör kaasas Fellowsi oma mängufilmide "Veep" ja "Stalini surm" stsenaristide meeskonda.

Osatäitjad Steve Buscemi, Simon Russell Beale, Paddy Considine, Rupert Friend, Jason Isaacs, Olga Kurylenko, Michael Palin on komöödiageeniused, kes naudivad vastastikku art-house filmile omast intellektuaalse vaimuka teksti dramaturgiat. Kõik karakterid serveeritakse publikule inimlike kirgede ja ihade peente nüanside täielikus absurdisäras. Tänulik vaataja väärtustab näitlejate kõrgetesemelist mängu hääleka kaasaelamisega, unustades vahel isegi popkornituutu või kallima käesilituse.

Helilooja Christopher Willise mitmekihiline muusika rõhutab vaatajale sündmuste olulisi detaile. Samas on muusika kaudu pidevalt tunda ühe aistingulise peategelase - Hirmu - füüsilist kohalolekut. Pidevad püssilasud muusikasse mõjuvad lugu ergastavate hookidena.

Montaažirežissöör Lamberti dialoogist lähtuv rütmitunnetus annab stiilsele ajaloopildile tänapäevase vormi - kiiruse rõhutamisega vaimuka loojutustamise temporütmi. Montaaž rõhutab absurdikoomika elegantset dramaturgiat. Peter Lambert alustas 2003 aastal lühifilmide monteerijana. Filmograafias on ka üks dokumentaal ja teleseriaal. Viimased kaheksa aastat on ta igal aastal monteerinud ühe mängufilmi. Praegu on montaažirežissööril käsil "Mamma Mia! Here We Go Again" järeltootmine.

Lokatsioonide Moskva, Sankt-Peterburi ja Kiievi stalinistlik arhitektuur peegeldab ideoloogiamustrit, andes filmile usutava visuaalse ajalooetappi üldistava meeleolu.

Lääne-Euroopa kultuuriajalooga maades kunstiks muudetud Lenini-Stalini laboratooriumirottide lugu käsitleva filmi kaudu tajume, et ühiskonnas on vahel praegugi tunda kokkuvarisenud impeeriumi maaaluseid värinaid, olgu siis poliitikute sõnapruugis, ainuotsustamiste ihalustes, tsensuuri kehtestamiskatsetes või telefoniõiguse kasutamises. Norra dramaturg Hendrik Ibsen ütleb oma näidendis "Kummitused", et vanemate patud nuheldakse laste kätte. Filmi "Stalini surm" puhul on tegemist komöödiažanris hoiatusfilmiga.