"Stalini surm"
Režissöör: Armando Ianucci

"Võtta selline pähkel ette, et teha stalinismist ja küüditamisest must komöödia ei pruugi igale eestlasele kõrist alla minna," kinnitas Priimägi ja tõi välja, et "Stalini surm" on pidev tantsimine noateral tragöödia ja komöödia vahel. "Osad on filmi ka seetõttu kritiseerinud, samuti on kriitikat tehtud faktide kohta, mis ei vasta tõele, aga läbi ajaloolase tiheda sõela ei lähe ükski film."

Tema arvates on eestlasel eriti lahe vaadata, kuna enamik tegelased on Nõukogude ajast tuttavad. "Kõigest hoolimata on see väga nauditav film ja julge eksperimendi eest annaks lisapunkti, see tundub nii hullumeelne idee, et kuidas see üldse saab võimalik olla," tõdes filmikriitik ja lisas, et linateos põhineb Prantsuse koomiksil.

"Hirmuäratav filmis nähtav Stalin kindlasti ei ole, sellest tekib ka filmi vastuolu, sest ta on naljakas vanamees, aga samas kõik kardavad teda kohutavalt," nentis ta ja lisas, et inimesi lastakse filmis maha üsna juhuslikult. "Sellest tehakse üsna igapäevane asi, mida see ilmselt toona ka oli."

"Teine armuke"
Režissöör: François Ozon

"Filmi treiler on erakordselt siivas, film ei ole seda üldse," mainis Priimägi ja tõi välja, et tegemist on väga paljastava ja suhteliselt verise linateosega. "Äärmiselt ekspluatiivne ka filmikeele mõttes, kuna ta kasutab žanriklišeesid puhtalt, David Cronenberg, Brian de Palma, ise on ta ka Hitchcocki maininud."

Tristan Priimägi arvates on ekraanil toimuva kohta mõnusalt keeruline seisukohta kujundada. "Kas me peame seda võtma tõe pähe või huumoriga, kohati on tunne, et ta teeb meelega nalja, kohta tahtmatult, kokku tuleb väga huvitav emotsionaalne segapuder."

"Ozon on olnud alati väga mänguline, iga tema film on eelmisest erinev, ta on öelnud, et ta teadlikult põgeneb iseenda eest, et mitte kapselduda kindlasse raami," ütles ta ja selgitas, et François Ozoni eelmine film "Frantz" oli täiesti teistsugune. "Must-valge ja ülitõsine draama teise maailmasõja tagajärgedest."

Filmikassett "Paha lugu"
Režissöörid: Maria Avdjushko, Rain Tolk, Andres Maimik, Katrin Maimik, Gustaf Boman Bränngård

Priimägi arvates on "Paha lugu" näide sellest, kuidas võikski lühifilme kinodes presenteerida. "See on üks terviku mõttes üks tugevamaid lühifilmide kassette, mis on kinno pandud ja võiks seal mingeid vaatajaid ka saada," ütles ta ja selgitas, et teemaks on ahistamine ja võimumängud eri vormides.

"Need on teemad, mis on inimestel mõttes, ja neid teemasid need filmikesed kõnetavad kindlasti," tõdes filmikriitik ja ütles, et lühifilmid on veidi kõikuva kvaliteediga, kuid kokkuvõttes väärib siiski soovitamist. "Ta on teatud elementidega läbivalt kokku seotud, rohkem ma isegi ei ütleks, aga sellega on tegeletud, et ta tervikuna mõjuks."

"Lühifilm on alati olnud vaeslaps, tal ei ole kohta ja justkui mõtet, teda käsitletakse enamasti hüppelauana režissöörile enne pika filmi juurde siirdumist, mis on ebaõiglane selle formaadi vastu, ja ta ei ole oma rolli leidnud maailmas ega ka Eestis," tõdes Tristan Priimägi.