Nende seitsme filmi kõrval, mis küsitluses välja toodi, toimus möödunud aastal Eesti filmielus veel palju muudki põnevat. Mängufilme, mida välja ei toodud, oli veel mitmeid - PÖFFi raames jõudis paaril korral ekraanile Andres Puustusmaa "Rohelised kassid" ja HÕFFil esilinastus Mart Sandri õudusfilm "Juhuslik nimetaja".

Tendents, mis varem sedavõrd esile pole tõusnud, oli kindlasti koostööprojektid. AJ Annila võimas Soome 100. sünnipäevale pühendatud "Igitee" valmis Eesti kaasabil, samuti tegid eestlased ja soomlased koos Jaak Kilmi "Sangareid" ja Taneli Mustonen "Bodomit". Läti-Eesti koostööl valmis "Svingerid", Islandi-Eesti ühisel nõul sündis "Luik", Laose režissööri Mattie Do filmis "Kallis õeke" oli Eestil oluline roll ja oma osa oli eestlastel Zaza Urushadze uue linaloo "Pihtimus" juures. Koostöid oli kindlasti veel.

Dokumentaalfilmisaak oli samuti viljakas - Ivar Murd rääkis "Tuhamägedes" loo Ida-Virumaast, Marianna Kaat uuris "14 käändes" Vene noorte rasket elu Eestis, Minna Hint jutustas filmis "Appi, ma vajan armastust" lustaka loo suhet otsivast Matist, Terje Toomistu "Nõukogude hipid" kõneles vanadest hipidest, kes tänaseni koos käivad, Sulev Keedusel valmis lisaks mängufilmile "Mehetapja / Süütu / Vari" ka valus dokumentaal "Sõda". Seda nimekirja võiks vabalt jätkata.

Animafilminduseski ei olnud vaikus. Ülo Pikkovil valmis eksperimentaalne animadokumentaal "Minnalaskmine", Kadriann ja Sergei Kibus tõid ekraanidele omalaadse linaloo "Nukud ja tootemid", Teele Strauss viis filmiga "Ükskord igavuse väljadel" animatsiooni keset metsa ja Sander Jooni "Moulinet" segas kokku TRON'i ja vehklemise.

Küsitluses osalesid:

Karlo Funk, Aurelia Minev, Gerli Nõmm, Dannar Leitmaa, Lauri Kaare, Erik Aru, Donald Tomberg, Jürgen Rooste, Age Kraus, Martin Oja, Jaak Lõhmus, Kaspar Viilup, Sten-Kristian Saluveer, Hannes Aava, Mikk Granström, Kerttu Kaldoja, Janet Õunapuu, Kristel Lipand, Valner Valme, Henryk Novod, Helen Saluveer, Marje Jurtšenko, Dagmar Reinolt, Elo Vilks, Aivo Vaske, Helmut Jänes, Sten Kauber, Mati Sepping, Triin Rohusaar, Filipp Kruusvall, Mati Kaalep, Johannes Lõhmus, Taavi Hallimäe, Ralf Sauter, Heidi Pruuli, Tõnu Karjatse, Andres Kauts, Siim Rohtla, Tiina Savi, Andrei Liimets, Edith Sepp, Tristan Priimägi, Helene Vetik, Heinrich Sepp, Kristjan Gold

1. "November", rež: Rainer Sarnet
23 häält

Tõnu Karjatse: Uue aja rahvuseepose fantaasiarikas ja kunstiliselt läbitöötatud ekraniseering.

Mati Kaalep: Kivirähu huumorit ei tasu oodata, aga midagi niivõrd ürgeestlaslikku on seal tabavalt üles leitud ning ekraanile pandud, et vaatamata natuke aeglasele teemaarendusele paneb see mõtlema ka pikalt pärast kinosaalist väljumist. 

Taavi Hallimäe: Kuigi visuaalselt esmaklassilise "Novembri" rütm ja struktuur võivad mõjuda kramplikutena, võimendab see filmi realistlike ja fantastiliste elementide esteetilist kõhedust ja tontlikkust veelgi. Kogemusfilm.

Filipp Kruusvall: Ambitsioonikas linateos, millel oli julgust tugevalt koputada uksele sildiga "maailma tippklass".

Helen Saluveer: Väga eriline esteetika.

2. "Mehetapja / Süütu / Vari", rež: Sulev Keedus
9 häält

Jaak Lõhmus: Küpse meistri küps teos. Kui Rainer Sarneti väga hästi õnnestunud oopus "November" viib vaataja kaema eestlaseks olemise, vaimu ja vere ürgpori lompi, säästes armulikku kinokülastajat viimaks ka õrna katarsisega, siis Sulev Keedus toob vaataja "Novembri" ajastust tänapäeva. Ütleme, 150 aastat tänasele lähemale. Keeduse film on loostik ilma parema tulevikuta rahvast, lõppeks vahest tänasest olukorrast, kus edasi olemisel ei ole enam väga suurt lootust. Emadusel ei ole väljavaadet. Väga pessimistlik film, kuid siiski - päikesevarjutus filmi finaalis jätab ometi teatava topeltvõimalusega väljavaate.

Helmut Jänes: Eesti filmiaastat 2017 jääb minu jaoks iseloomustama suured ootused, pisukesed või isegi suured pettumused ning tõdemus, et Eesti filmil läheb hästi - isegi, kui filmid tervikuna katarsist ei pakkunud. Nägemata jäi taas kindlasti väga palju häid Eesti filme animatsiooni, dokumentalistika ja lühifilmi žanris. Nii jäid minu jaoks kaalule kaks "suurt" - Sarneti "November" ja Keeduse "Mehetapja / Süütu / Vari". Esimese suureks plussiks on muidugi selle visuaalne ilu, millele Keeduse film kõvasti konkurensti pakkus. Samas mõlema filmi puhul jäi okas südamesse - ma oleksin soovinud näha mõlemas suuremat kõrvalekallet autorite senisest loomingust, kuid nii Sarnet kui Keedus olid läinud liigagi “turvaliselt” tunduvat teed, tehes oma filmid täpselt nii nagu neilt oligi oodatud. Pauk jäi tulemata, aga väikest tulevärki oli küllaga. Valiksin aasta Eesti filmiks siiski kogenuma Keeduse filmi, sest see oli rammusam kont närida ja Sarneti “Novembrit” on niikuinii juba ka rahvusvahelisel areenil märgatud . Keeduse triptühhonil, ma loodan, ootab rahvusvaheline edu alles järgmine aasta ees.

3. "Minu näoga onu", rež: Katrin Maimik, Andres Maimik
7 häält

Andrei Liimets: Ehkki aasta jooksul sai nähtud nii kunstiliselt võimsamaid ("November", "Mehetapja / Süütu / Vari") kui emotsionaalselt mõjuvamaid ("Sõda", "Armastus...") filme, puudutas "Minu näoga onu" oma lihtsa inimlikkuse ja empaatilise karakterikesksusega kõige enam.

Henryk Novod: Köitva elulise huumori ja draamaga vürtsitatud kaasaegne Eesti lugu, mis viib kodukootud draamafilmid uuele tasemele.

4.-5. "Armastus...", rež: Sandra Jõgeva
2 häält

Tristan Priimägi: Toores jõud, millele mängukatel polnudki midagi vastu panna tänavu. Paljude arvates eetiliste probleemidega ja mitte piisavalt "dokumentaalne" film, mis ajas mõnel korraarmastajal filmihuvilisel toa täitsa segamini.

Aivo Vaske: Risti mitte ette lööv dokumentaal rajude tegelaste elust ja armastusest, mis näitab, et päris elu on jätkuvalt palju huvitavam kui enamik mängufilme.

4.-5. "Keti lõpp", rež: Priit Pääsuke
2 häält

Ralf Sauter: Mulle meeldib kinolinalt filmi vaadates tajuda režissööri enesekindlust. Olles näinud mõlemat kodumaist mängufilmi, mis praegu samaaegselt kinodes jooksevad - Priit Pääsukese esimene täispikk film "Keti lõpp" ja Maimikute sarmikas tragikomöödia "Minu näoga onu" -, tunnen ma, et mis puudutab Eestis tehtud filme, tahaksin tulevikus näha ennekõike nägemuslikke ja riskantseid debüüte, mitte lembeid publikusõbralikke draamasid, mis kõige tavalisematele emotsionaalsetele nuppudele vajutada üritavad. Eelistan tunda, et lavastaja avastab, kompab, julgeb proovida ja katsetada, sest ka mina vaatajana julgen proovida ja avastada.

6.-7. "Eesti muld ja Eesti Ruja", rež: Tarvo Mölder
1 hääl

Heidi Pruuli: Film, mis oli oma portrteeritavate vääriline, mis kõnetas ja lõi sildu olnu ja oleva vahele, ja mis andis muusikafilmile kui žanrile uue mõõtme.

6.-7. "Manivald", rež: Chintis Lundgren
1 hääl

Heinrich Sepp: Lugu 33-aastasest rebasest on vaimukas ja haruldaselt südamlik hetk nii eesti animatsioonis kui queer-kinos.