Aasta filmis. Aitab nutulugudest ({{commentsTotal}})

Blade Runner 2049
Blade Runner 2049 Autor/allikas: kaader filmist

Tänavust filmiaastat iseloomustavad silmakirjalikkus, tuha päheraputamine ja väändunud arusaamad moraalist.

Esimene Ordu valitseb ja koletised on võitmas. 2017. aastal suutis Ameerika valitsus isegi oma madalatest standarditest hoolimata üllatada, valitsedes ja kahandades veelgi kultuurilist ja kriitilist diskursust ja seades paika tingimused, mida järgides vajub planeet õige pea kokku.

Maailm mitte lihtsalt ei vaata seda pasatormi, vaid on sunnitud seda vaatama. Twitteri-troll istub Valges Majas, tehes oma karjääri kahest leivanumbrist – tuulepäisusest ja lugupidamatusest – voorused. Seni, kuni talle jagub tähelepanu, on president enam kui õnnelik, kehastades järjest inetumana näiva kiilu teravat külge. Alt-right koguneb kahe maskoti ümber: multikakonn ja kreosooti kastetud elusuuruses Chucky nukk.1 Unustage tervishoid, tööturu turvalisus, tõusev temperatuur, veetaseme kõrgus ja kõik see muu. Keskne küsimus pole enam see, kas me suudame maailma päästa või mitte, vaid see, kui kuradima kohutavaks need viimased päevad täpselt kujunevad.

Agent Cooper küsib segaduses ja katastroofilise pangepanemise tagajärgi hinnata püüdes: „Mis aasta praegu on?“ See tekstirida tundus ebatavaliselt ajakohane ühes telesarjas, mis oli seni teinud kõik endast oleneva, et end tegelikust maailmast isoleerida. „Twin Peaksi“ kaua oodatud kolmas hooaeg erineb aga oma eellastest kapitaalselt. See on nukrameelne ja isegi häiriv lugu suureks kasvamisest, vananemisest, edasi liikumisest. Ja surmast. Lõpuks, kui sarjale tagasi vaatasin, liigutas see kõik mind väga sügavalt.

Nagu ütleb Maurice Cochis, tegelane John Fowlesi romaanis „Maag“: „Mõnikord on naasmine vulgaarne.“ 25 aasta möödudes oma vana loomingu juurde naasnud David Lynch ja Mark Frost on rõhutanud just seda aspekti. Iga uue tunniajase episoodiga paistavad nad küsivat: mida tähendab mineviku üleskaevamine ja selle tirimine uude ajastusse, suuresti muutunud maailma? Selline vaevarikas ettevõtmine jätab oma jälje. Lynchi lähiplaanides tegelaste nägudest (mitmed on pärast filmimist meie hulgast lahkunud) väljendub kogenud eluväsimus. Cooper, kes on suurema osa „Twin Peaksi“ kolmandast hooajast koomas (omamoodi odüsseia varjuderiigist koju), püüab viimases episoodis ajalugu tagasi keerata ja kunagisi õudusi heastada. Jõudnuna arusaamisele, et ta plaan ei pruukinud õnnestuda või et sel võivad olla vähemalt tõsised emotsionaalsed tagajärjed – siin pole positiivseid lõpplahendusi –, koperdab ta edasi, justkui mõistes oma eksimuse kaalukust: mis sorti edevus lubab ühel inimesel sekkuda nii juhuslikult ajaloo ja aja kulgu?

Filmis „Blade Runner 2049“, veel ühes pingeliselt oodatud järjefilmis, mängib Ryan Gosling K-d, humanoidist replikanti, kes julgeb unistada, et ta on originaalfilmis2 viidatud inimese ja replikandi armuafääri tulemusena sündinud ime-laps. Denis Villeneuve’i järg, julge, ilus ja hea kujutlusvõimega jätk esmafilmile, on sellest, mis tunne on olla. K-le viidatakse põlastavalt kui nahknartsule: inimesele, kes pole inimene, hingele, mis on taandatav lihale. Ta kulgeb läbi filmi vanamoodsa detektiivloo, jõudes puändina veendumusele, et uurib omaenese saamisloo juuri: ta ise ongi see replikant, kelle ta peab üles leidma.

Aga filmis on veel üks, südantlõhestavam pööre. K, nagu ta teada saab, ei ole siiski messias. Villeneuve, intelligentselt visuaalne režissöör, on teinud filmi, kus elu on ühtaegu tähendusrikas ja tähenduseta – ühest küljest ime ja teisest needus. Inimeksistentsi lõplikkuse fooniks on filmi pildiline suurejoonelisus ja mõõduka tempoga elegants, millega Villeneuve seda uurib. Eraldatud proteiinifarm, vanakraami surnuaed keset lagedat, mahajäetud Las Vegase hotell. Elatakse vaid kord. See moto käib naudi-iga-hetke-suhtumise kohta, aga, kui soovite, siis ka varjamatu meeleheite kohta. „Blade Runner 2049“ on omamoodi ka tagasivaatamise ohtudest: samamoodi nagu agent Cooper „Twin Peaksi“ kolmanda hooaja lõpus, on K-le narratiiviga määratud saatus puhtalt ülepaisutatud enesekesksuse tulemus.

Nüüdseks 80aastane Ridley Scott on tänavu teinud kaks filmi, kusjuures märkimisväärne osa teisest filmist tuli tal üles võtta kaks korda. Me võime juba olla unustanud „Tulnukas: Covenanti“, isegi vaatamata filmi mõtisklustele prome­theusliku ülbuse ja vanade müütide tõlgendamise teemal, aga „Kogu maailma rahas“3 on nii mõndagi paljulubavat. Filmi üks kaalukaid müügiargumente on tasuta reklaam, mis tagab teatud tähelepanu pärast filmi peaosalist mängiva Kevin Spacey stseenide ümberfilmimist temaga seotud ahistamisjuhtumite ilmsikstuleku järel. Spacey vahetati välkkiirelt Christopher Plummeri vastu. Avalik heakskiit ilmutas end meemidena, mille keskne mõte oli see, et Plummer peaks asendama üldse kõiki kõigis filmides. Ümberfilmimine läks kuulu järgi maksma 10 miljonit dollarit.

Spacey on oma hirmsate tegudega lihtsalt viimane Hollywoodi isaste reas. Keskne on siin avalikkuse moment: veel kunagi varem pole raev olnud nii performatiivne, nii kogukondlik, publikut ihkav. Nii avatud hashtag-kampaaniale, mille saatus oli varem või hiljem iseend alla neelata. Või saada lapsendatud liberaalse meedia poolt, kus keskendutakse liialt kiiretele lahendustele. Me too? Me three. Kui lõpuks avanes võimalus lükata ümber Weinsteini impeerium, siis miks ei mindud sellega lõpuni? Siin avanes ka võimalus harjutada pisut katartilist moraalset hukkamõistu tekstianalüüsi abil ja tirida mutta ka film kui kunstivorm. Loomulikult ei läinudki kaua, kui hakati filmide sisu läbi tuhnima, et leida tüütuid seoseid käitumisega kaadri taga. Progressiivselt kujutatud naiste nappus olevat otseselt tingitud Miramaxi rõugearmilise despoodi toime pandud kurjadest tegudest – nii nad väidavad.

Ja niisiis on saanud filmidest halvema või parema maailma reklaampannoo. Ja pole vahet, et maailm on läinud järjest hullemaks, hoolimata sellest, milliseid filme on tehtud. Pole ka oluline, et halvad inimesed võivad teha head kunsti – kunstnik samastati teosega. Filmide osaks on nüüd olla vaid sõnumitooja, informatsiooni kandja rollis ja teatada, mida tohib või ei tohi teha, öelda või mõelda. Kriitikutel „avanesid ühtäkki silmad“: nad said piisavalt määral ja imekombel valgustatud, ja olid nüüd võimelised edastama kriitikat, eeldades, et film väljendab veenvat poliitilist seisukohta. Filme võib kirjeldada feministlikuna (kuigi need seda tõenäoliselt ei ole), misogüünsena (mida nad tõenäoliselt ongi), fašistlike, rassistlike ja muuna. Asja võti peitub selles, et nüüd on need klassifitseeritavad oma sisu põhjal, mitte omandisuhete või tootmistingimuste järgi.

„Konservatiivid jätavad nüüd tõenäoliselt kunsti enamasti rahule ja lepivad pelgalt reaalse maailma poliitilise jõu kasutamisega,“ on kirjutanud filmikriitik Nick Pinkerton. „Poliitiliselt impotentne vasak raiskab samal ajal teelt eksinud aktivistlikku energiat kunstiväljal.“ Õige pea pärast seda ründas Larissa Pham Village Voice’i artiklis kriitilise mõtte liberaliseerimist. „Siis, kui „sotsiaalse õigluse“ keel hakkas imbuma meediasse ja meie igapäevasesse sõnakasutusse, oli netimeedial lihtne – ja tulus – propageerida sellist lihtsalt hallatavat, ülienergilist, kergelt seeditavat kriitikat, mis uurib popkultuuri truuksjäämist (või truudusetust) liberaalsele poliitikale, omamoodi „suurema teadlikkuse“ mõõduvõtus.“

Kõik see jõudis totaalsesse madalseisu netiandmebaasiga „Rotten Apples“ („Mädad õunad“), kust leiab informatsiooni iga filmi seotuse kohta filmitööstuse professionaalidega (näitlejad, produtsendid, režissöörid, stsenaristid), keda süüdistatakse seksuaalses väärkäitumises. Oma sõnade kohaselt püüab võrguleht „veelgi tõsta teadlikkust, kuivõrd on seksuaalsest väärkohtlemisest läbi imbunud filmi- ja televaldkond“. Kuigi saidi haldajad väidavad, et nad ei mõista hukka filmiprojekte, on nad veendunud, et nende võrguleht „teeb lihtsamaks eetilise meediatarbimise“. Selle lause kogu tagamõtet on raske aduda, aga kokku kõlab see ohtlikult kiretult. Üks ilmne küsimus: millise vormi võib üldse võtta eetiline meediatarbimine ja mis võiks olla selle otstarve? Filmimaitsest sai nüüd dieedi käepikendus, poliitiline seisukoht: „Siin on kümme palakest aasta soovitatumast filmist“.

„Millise õiglustunde teenistuses on surnud mehe filmide boikoteerimine peale väärkujutelma, et hoitakse end puhtana korruptiivse mõju eest?“ on küsinud Ameerika kriitik Will Sloan. Pidin ta mõttekäiguga nõustuma. On hakanud tunduma, et vajume vaikselt mingisse rõõmutusse tühjusse. Asi pole niivõrd selles, et peame endale keelama väärtuslikku kunsti, mille on teinud kahtlase väärtusega inimesed, vaid mõttes, et nende kunstnike moraalselt vale sättumust saab karistada või ravida nende loomingust täieliku lahtiütlemisega. Enam ei saa milleski kindel olla: kogu filmiajalugu on nüüd avatud pimedale ümberhindamisele.

Aga mässajad on tagasi. Ettearvatavalt, kindla peale ja vältimatult tõi detsember uue „Tähesõdade“ episoodi. Nagu „Twin Peaks“ või „Blade Runner 2049“, tegeleb ka Rian Johnsoni „Viimase Jedi“4 pärandi edasikandmise ja sellega seotud raskustega. Filmi pealkiri, nagu ka näiteks „Ristiisa“,5 viitab sama palju nii ühele kui ka teisele filmi karakterile, ja nende filmide keskseks teemaks on põhjuste leidmine, miks anda nende kahe vahel edasi mingit teatepulka. Ja ärge mitte kahelgegi, põhjus leitakse: Johnsoni, nagu ka J. J. Abramsi ülesanne enne teda oli filmi juhtimine võimalikult kindlalt ja tulusalt uude mustmiljoni-dollari-peatükki, rikkumata selle korporatiivset kuvandit.

Disney kõikehõlmava brändi pikaajaline usaldusväärsus sõltub suuresti tema teadliku, kultiveeritud ärkveloleku üldisest omaksvõtust. Nagu ka selle eellane, teeb „Viimane Jedi“ sündmuse oluliste rollide jagamisest naistele ja erineva nahavärviga näitlejatele. See, kuivõrd selline praktika tundub stuudio strateegiana värvata ja kodustada vähemuste hääli müümaks rohkem tooteid, sõltub igaühe küünilisuse astmest. Ühes ajakirja Wired artiklis – otsekui tõestamaks tendentsi, millele viitab Phami Village Voice’is ilmunud lugu – kaitsti filmi kõiki kaasavat iseloomu. Seda olla õigus heaks pidada juba seetõttu, et netikommentaatorid närvi ajada. Tore muidugi, aga probleemiks on siin vältimatu snobism, mis võimaldab liberaalsel vasakpoolsusel positsioneerida end seisukohta võtmata, sõltuvalt üksnes vastaspoole seisukohast. Seejuures suudetakse end veenda selles, et 200miljonine Disney rahalehm näitab teed reaalse maailmarevolutsiooni suunas. Mis aasta praegu on?

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 Deemonlik nukk filmisarjast „Lapsemäng“/„Child’s Play“, 1988–…

2 „Blade Runner“, Ridley Scott, 1982.

3 „Alien: Covenant“, Ridley Scott, 2017; „All the Money in the World“, Ridley Scott, 2017.

4 „Star Wars: The Last Jedi“, Rian Johnson, 2017.

5 „The Godfather“, Francis Ford Coppola, 1972.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp



FILM
Filmikassett "Paha lugu"

Arvustus. "Pahade lugude" kõikuv dünaamika

Filmikassett "Paha lugu"

"Nissan Patrol”
režissöör: Andres Maimik ja Katrin Maimik

“Varakevad”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

Kokkulepe”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

“Nõiutud”
režissöör: Maria Avdjuško

“Jõulumüsteerium”
režissöör: Katrin Maimik ja Andres Maimik

6/10

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Kersti Kaljulaid

President: ka Tiit Ojasoo väärib andestust

President Kersti Kaljulaidi sõnul ei tähenda teater NO99-le tehtud ettepanek lavastada Eesti Vabariik 100 presidendi vastuvõtt vägivalla heakskiitmist. Ühtlasi leidis president, et Tiit Ojasoo tehtut ei saa küll unustada, kuid ka talle tuleks andestada.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: