Möödunud filmiaasta tippsündmused

"Aasta tippsündmus filmikriitikuna on ikkagi Cannes'i filmifestival, sest see on hämmastav, kui hea filmivalik sinna kokku satub ja kui eriline tunne on olla saalis nende maailma esimeste inimeste hulgas, kes seda filmi näevad," sõnas Maria Ulfsak ja tõi välja, et siis puudub veel igasugune retseptsioon ja vastukaja, ei ole teada, millest saab kultusteos ja millest saab hitt. "Seal on ka väga kaasaelav publik, kui ei meeldi, siis hakkab möirgama, kui meeldib, siis plaksutab ja nutab, aasta emotsioonidelaksu saab sealt ikka kätte."

"Esimesed seosed filmiaastaga tekivad mul pigem ekraani tagant kui selle osas, mis ekraanilt silma jäi," sõnas Andrei Liimets ja tõdes, et näiteks Cannes'i filmifestivalilt meenub talle filmidest rohkem poleemika voogedastusplatvormide ja kino suhte osas. "Aasta teisest poolest värvuvad esimesena silme ette skandaalid Hollywoodis seoses ahistamise ja soopõhiste võimusuhetega filmitööstuses, kahjuks prevaleerivad sellised teemad minu jaoks rohkem."

Ulfsaki sõnul on viimased aastad toonud Eestist päris laia ja tugevat filmisaaki. "Mõni aasta on mängufilmid natukene tugevamad, vahel dokid, on olnud ka anima-aastaid, ütleks, et oli üle keskmise tugev aasta," tõdes ta ja lisas, et tema ootab rohkem just 2018. aastast. "Siis saavad valmis enamik EV100 filmid, mis loodetavasti toovad meie filmitööstusele uue hoo sisse."

Eesti filmid jäävad tähelepanuta

"Ma leian, et VOD-platvormidel kui ka Eesti Filmi Andmebaasil on päris suur töö ära teha, nad peaksid tegema paljusid filme kättesaadavamaks, see ei ole normaalne, et tehakse suurepäraseid filme ja need ei ole inimeste jaoks kättesaadavad," nentis ta ja tõi välja, et enamasti jõuavad lühi- ja animafilmid kinodesse ainult kassettidena ning edaspidi pole neid võimalik näha.

"Kui me räägime Artisest, siis peaks tegema rohkem kommunikatsiooni ja turundust nendele Eesti filmidele, aga igal juhul, hoolimata sellest, kas saalis on kaks, viis või viiskümmend inimest, tuleb need seansid korraldada ja need filmid kinolevisse suruda," sõnas Ulfsak ja leidis, et tema näeb probleemi, kuna hetkel tulevad peale "Svingerid" ja "Klassikokkutuleku" järjed, mis on tegelikult sisseostetud tooted. "Need on komöödiažanrist või muust meelelahutuslikust žanrist, mis toovad palju vaatajad ja tänu sellele täidavad Eesti punkti kino jaoks täis ning siis ongi, et kui tahad minna Marianna Kaadi "14 käänet" vaatama, siis see on teisipäeval kell 11:30 ja kaks inimest on saalis, see on prioriteetide küsimus, kui neid tõsta esile, siis inimesed tuleksid neid rohkem vaatama."

"Tänaseks on meil leviprobleem vähemalt sama suur kui kvaliteediprobleem, kui räägitakse sellest, et Eesti film on kuidagi ahtakese diapasooniga või üheülbaline ja raske, siis tegelikult ei ole, meil on väga palju erinevaid asju, aga need ei jõua rahvani," mainis Liimets ja lisas, et tema viimase filmiaasta lemmikteos oli "Mausoleum", mis linastus kolmest lühifilmist koosnevas kassetis paar nädalat kinos Artis. "Mina olin näiteks üks kahest inimesest seansil."

"Selliseid uudiseid on palju, mis jõuavad maailmas suurde pilti palju varem kui Eesti inimeste teadvusse, kasvõi see, et noor animaator Sander Joon lõi kaasa USA hittsarja "Rick and Morty" ühe klipi valmimisel," selgitas ta ja tõdes, et tehakse palju, aga see sageli ei jõua meieni.

"Nii palju kui mina tean, siis kinomoodul on täiesti olemas ja seda on paljudes koolides võimalik keskkooliastmes võtta, samuti tehakse päris toredaid koolitusi õpetajatele, näiteks "Kirjandus kinos" teemadel, kus Peeter Torop või keegi teine spetsialist valmistab neile ette õppematerjalid, õpetajad vaatavad koos loenguga filmi ära ja pärast tulevad koos klassidega kinno," sõnas Ulfsak ja tõi välja, et midagi juba toimub selles vallas, aga alati saab paremaks minna.

Lähiaastad Eesti filmis

Maria Ulfsaki arvates kasvab järgmisel aastal Eesti filmide vaatajate hulk kindlasti. "Aasta algab filmiga "Klassikokkutulek 2", mis tagasihoidlikult plaanib ise 200 000 vaatajat kokku noppida, aga millele järgneb märtsis kohe "Seltsimees laps", mille publikupotentsiaal on samuti väga suur, sest seda tullakse vaatama klassidega, nii ajaloo kui kirjandustunni kaudu, tulevad inimese vaatamata, et mäletada oma perekonnalugusid ja õpetada lastele, mis kunagi on olnud," selgitas ta ja eeldas, et järgmisel aastal võivad Eesti filmide vaatajanumbrid jõuda 400 000 kanti.

"Läbi nende kaastootmisfondide, kus Eesti on pisike partner, on lähiaastatel tulemas küll ja veel, nende puhul tuleb arvestada seda laiemat pilti, et nad toovad väga palju kasu Eesti filmitööstusele," sõnas ta ja tõdes, et sellised koostööd annavad meie inimstele tööd ja võimalust töötada erinevas keskkonnas uute inimestega. "Euroopa mõistes on mikroeelarvega film 1-1,2 miljonise eelarvega linateos, Eestis saab fondidest maksimaalselt poole sellest, kui sa tahad teha Euroopa tasemel filmi, siis sa pead võtma teised kampa."

"Operaatorid on esimene osa filmi loometiimist, kellel on terve maailm lahti," ütles Andrei Liimets ja tõdes, et seda on erinevate auhindade, festivalide ja filmiringkondade kaudu juba mõnda aega tähele pandud. "Ma üldse ei imestaks, kui mõni Eesti operaator üsna pea lõpetaks väga kõrges liigas."

"Samuti kunstilise meeskonna poole pealt, seda vist avalikkus eriti ei tea, aga selline filmikunstnik nagu Elo Soode on concept artist väga kõvade filmide peal," kinnitas Ulfsak ja tõi välja, et tema filmitööde hulgas on "Paddington 2", "Florence Foster Jenkins" ja "T2 Trainspotting". "Osad inimesed on sellised, kes teevad, aga ei kaaguta sellest, on ka selliseid haruldusi."

Muutused filmimaailmas

"Ostetud kinopiletite arv on aasta-aastaselt kukkunud, aga need numbrid ei ole nii suured olnud, mingit hukku ma kinole kindlasti ei näe," sõnas Liimets ja tõdes, et väikesed ekraanid tulevad see-eest kindlasti peale. "Väga suur osa talenti ja innovatsiooni meediatööstuses on liikunud ära klassikalise televisiooni muundunud vormidesse, samade voogedastusplatvormide juurde," lisas ta ja kinnitas, et kõik suuremad tehnoloogiaettevõtted mõtlevad praegu homse päeva peale. "Täna keegi ei tea veel, mis saab, aga meediatööstus on muutumises ja ennastotsivas faasis, ma ei näe, et oleks põhjust muutusi karta."

Ulfsak nentis, et arvestades seda, kui suured piirangud on Hollywoodis ja kuidas produtsendid hoiavad filmitegijaid lühikese rihma otsas, siis Netflixi pakutud vabadus teha suure eelarvega seda, mida sa soovid, võib avada võimaluse millegi huvitava ja ägeda sündimiseks. "Seda näeme ka sarjade pealetõusust, sarjade ja filmide vahelise maailma piir on muudkui hägustumas ja tippsarjade kvaliteet on Hollywoodi tippfilmidest nii palju üle, et huvitav on jälgida, kuhu see kõik välja viib."

"Mina isiklikult eelistan hoida loomingut ja loojat lahus ja üldse inimeste eraelust nii vähe teada kui võimalik," kinnitas ta ja lisas, et kui keegi on süüdi mõistetud kohutavates kuritegudes, siis see paneb pitseri tema loomingule. "Alati tuleb kaitsta ohvrit, samal ajal igasugused valesüüdistused on keeruline asi, sest nende käes ei ole kellelgi pääsu ning nendest on end väga raske puhtaks pesta."

Liimetsa arvates on see probleem väga kompleksne ning sellest on fokusseeritult väga keeruline rääkida. "Igat kaasust tuleks vaadata võrdlemisi, ettevaatlikult ja eraldi, mõnel juhul võime rääkida valesüüdistustest, väga paljudel juhtudel mitte, täpselt sama kehtib selle kohta, kuidas reageerida," ütles ta ja lisas, et oluline on see, et tegelikult ei ole Weinsteni ümber toimuv midagi uut. "Nüüd on lõpuks tohutu mädapaise lahti sõtkutud ja on tekkinud piisav avalik huvi, mis on olnud piisavalt püsiv ning ei ole kuhugi kadunud."