Suurus, mida eeldada võiks, on tegelikult fiktiivne. Sünopsises lubatud võrdluspunkt Woody Alleniga seisneb heal juhul selles, et "Vastselt vallaline" keskendub samuti inim- ja eelkõige just armusuhetele, lastes seejuures rääkida vaikivatel kaadritel ning linnaplaanidel. Selle taga ei ole antud juhul aga tugevat lavastajat, kes suudaks panna need kaadrid helisema ja kokku kõlama.

Sisuliselt on "Vastselt vallaline" lihtne - režissööri Adam Christian Clarke'i kehastatud alustav filmitegija läks oma elukaaslasest lahku ning üritab nüüd taas naiste seas läbi lüüa. Film näitab küllalt monotoonselt ja elutult erinevaid kohtinguid ning mehe kaitseid endise naisega taas kontakti luua. Ebaõnnestumiste tuules proovib mees mõista, mida ta tegelikult saada tahab. Kas ta tahabki üldse suhet? Kas armastusel on tema jaoks mingi tähendus?

Romantilise komöödia žanr nõuab režissöörilt tugevust ja kindlameelsust, et välja ei kukuks lihtsalt üks labane käkk. Selle koha pealt tuleb Adam Christian Clarke'i justkui kiita - totrust ja lihtsameelsust linateoses ei näe, kuid ta on jõudnud hoopis teise äärmusesse. "Vastselt vallaline" on kliiniline ja igav, dialoogid, mida kuuleme, oleks nagu esitatud robotite poolt. Inimestel ei ole emotsioone, nad lihtsalt deklameerivad romantilisi klišeesid ja tunnevad end seejuures hirmus tähtsatena.

"Vastselt vallaline" on kaotanud oma tarkuse ja kõrge ego juures ära nii "romantika", "draama" kui "komöödia", järgi jääb lihtsalt üks seosetu ja liialt kunstiline töllerdamine. Jah, võib mõista, et Clarke soovis anda kommentaari moodsatele suhtemudelitele, aga ta ei suuda filmile hetkekski piisavat hoogu sisse anda, et inimene hea meelega sinna sisse läheks.

Kinnitus sellest, et suhtekomöödiasse ei saa suhtuda kergekäeliselt, eriti arvestades, et selle žanri austajad on oma soovides-nõudmistes üsna kindlad ja teavad, mida näha tahavad. Kardan, et paljud kinokülastajad pettuvad selles, mida ekraanil näevad.

Linastub 27. novembril kell 21:00 ja 29. novembril kell 19:45 Tallinnas, 30. novembril kell 17:00 aga Tartus.

Õnneks ei paku aga Ameerika indie-kino ainult pettumusi. PÖFFil toimus mõned päevad tagasi režissöör Yuri Zeltseri filmi "Meie väike saladus" maailma esilinastus, mis oleks justkui peidetud festivali "Foorum" programmi. Film on mõnes mõttes viisteist aastat hiljaks jäänud - vaatajate ette maalitakse kahe õe lugu, kelle elu pööratakse 9/11 katastroofiga täielikult pea peale.

Seal on traagikat ja nalja, kummalisi kõrvaltegelasi ja südamlikke dialooge. Kõik see on seotud kokku nihkes post-apokalüptilise meeleoluga, mis paistab eriti silma kõiki kaadreid katvast pleekinud värvigammast.

Kogu lugu paljastub noorte tüdrukute vaatepunktist ning mõistmine sellest kohutavast sündmusest tuleb ka just lähtuvalt nende mõttemaailmast. Nad tajuvad, et elu nende ümber pole enam endine, mõistmata siiski päris täpselt, miks see nii on. See tunne kandub edasi ka vaatajale, pidevalt on kuklas tuksumas ohutunne, et hetk hiljem juhtub midagi kohutavat.

Kui "Vastselt vallaline" püsis enda nipsakusega vaatajast eemal, siis "Meie väike saladus" ei häbene olla inimeste keskel. Dialoog ei taotle intellektuaalsust, lugu liigub julgelt sentimentaalsuse ja naivismi piirimail ning see on täiesti okei - Zeltser teab täpselt, millist filmi teha soovis, ning sellega ta piirdubki.

Ka 9/11 omandab "Meie väikeses saladuses" hoopis teise efekti - seda konkreetset terrorirünnakut tuleb vaadata universaalsemalt, tähtis pole mitte sündmus ise, vaid märk sellest, kuidas tegelikult pole enam kui viieteist aastaga midagi suurt muutunud. Elame ikka samas maailmas ning hädad, millele on kulutatud miljoneid dollareid ja ohverdatud sadu inimelusid, on ikka alles.

Filmil on tehnilisi probleeme - helirežii jätab soovida ning montaaž on kohati kummaline -, kuid "Meie väike saladus" ei üritagi B-kategooria staatusest kõrgemale ronida. Peaosalisteks valitud tüdrukud on sümpaatsed ning vaadates igav ei hakka, ning kuigi tegemist pole kindlasti aasta parimate linalugude hulka kuuluva teosega, siis kergeks (ning vajadusel ka pisaraid kiskuvaks) vaatamiseks sobib hästi.

Linastub 27. novembril kell 19:45 Tallinnas.