Kaspar Viilupi PÖFFi-minutid: armastus Guillermo del Toro ja Costa Rica moodi

Olgu maailmas kuitahes palju häda, viletsust ja muresid, sinna kõrvale jäävad filmitegijad alati tegema ka linateoseid armastusest. On vaja lugusid, mis aitaksid balansseerida seda jõhkrust ning annaksid inimlikuma vaate.
Armastuse eri pooluseid näitavad "Vee puudutus" ja "Leitsak pärast vihma", üks pompoosne ja võimas, teine vaikne ja sissepoole vaatav.
Hinnatud lavastaja Guillermo del Toro linalugu "Vee puudutus" toob vaatajatate ette maalilise 1950. aastate Ameerika. Külm sõda on täies hoos ning käib võitlus kosmose vallutamise pärast. Hiiglaslikust kosmosetööstusest, kus suur hulk tähtsaid mehi teevad veel tähtsamat tööd, pöörab del Toro fookuse hoopis tummale koristajale Elizale, kes avastab, et ühes laboris tehakse katseid seninägematu veekoletisega.
Eliza ja koletise vahel tekib eriline side - kumbki neist ei saa rääkida, mistõttu leiavad kohe ühise “keele” - ning nad hakkavad salaja koos aega veetma. Sellest kasvab välja armulugu, milles segunevad spioonipõnevikud, Hollywoodi kuldaja muusikalid ning ajatu armastus, mis toob paljudele kindlasti pisara silma. Kes oleks varem osanud arvata, et kolli ja inimese vaheline suhe võib nutma ajada? Mina mitte.
Mõnes mõttes on "Vee puudutus" kui järjekordne armastuskiri kinokunstile, tehes sama, mida 2011. aastal "Artist" ja "Hugo" või ka eelmisel aastal Damien Chazelle'i triumf "La La Land". Imelihtsad lood, mis mõjuvad just sõnulseletamatu filmimaagia tõttu - sümpaatsed kangelased, ilus muusika ja põnev lugu segavad kokku audiovisuaalse võlujoogi, tänu millele on inimesed kinoekraanide ette naelutatud juba alates Lumiere'ide esimesest rongisõidukaadrist.
Ja tõesti, "Vee puudutus" on suur Hollywoodi kino selle sõna parimas tähenduses. Ei häbeneta ülevoolavaid tundeid, särtsakat huumorit või naivistliku fantaasiat, neid kõiki just rõhutatakse, et vaatajale pakkuda "tsirkust ja leiba". See on olnud üks kino põhilisi eesmärke ja selleks see ka jääb. Suur ja ilus meelelahutus, mida veel hing ihaldada võiks?
Enam festivalil ei linastu, aga jõuab tuleva aasta veebruaris siia kinodesse. Natuke peab ootamata, aga on ka seda ootamist väärt.
Hoopis teistsuguse armulooga üllatab minu jaoks seni tundmatu filmimaa Costa Rica. Režissöör Cristobal Serrá esimene täispikk mängufilm "Leitsak pärast vihma" ei ole ambitsioonikas, vastupidi, nii stsenaarium, näitlejatööd kui ka dramaturgia on minimalistlikud, pea olematud.
Film räägib loo ühest purunenud suhtest ning selle järelmõjudest, näidates, kuidas haavad ei parane kiiresti ning lahendused ei pruugi tulla alati sealt, kust neid ootad. Režissöör annab oma loo edasi õrnade kujunditega, filmides suure osa ajast näitlejaid selja tagant, mis annab vaatajale ruumi mõtlemiseks. Inimesed lihtsalt kõnnivad, me ei näe nende nägusid ega emotsioone. Kas ta naerab? Nutab? On ta õnnelik või kurb? Mõelge ise.
Kõik see tundub ilmselt keeruline ja väga arthouse'ilik, tegelikult on aga "Leitsak pärast vihma" lihtsalt üks poeetiline kulgemine, selle võib enda jaoks keeruliseks mõelda, aga pole vaja. Näitlejad, kes teevad enda filmidebüüdid, tegelevad argiste, isegi suhteliselt tähtsusetute asjadega, kuid sellest minimalistlikust tühisusest sünnib omamoodi võlu.
Lüüriline filmikeel, mida "Leitsak pärast vihma" kujutab, tõi pähe paar aastat tagasi "Eesti lugude" raames tele-ekraanidele jõudnud filmi "Saare võimalikkusest", mis rääkis loo üksildasest Ruhnu kirikuõpetajast, kes annab jumalateenistusi tühjale kirikule. Kui seal keskenduti sihikindlusele ja usu jõule, siis Cristobal Serrá räägib ühe täiesti tavalise naise loo, kuidas ta täiesti tavalisel moel oma raskest lahkuminekust üle saab, lihtsalt moodus selle loo jutustamiseks on eriline. On omaette oskus muuta tavaline eriliseks, mis muudab silmapaistvaks ja paljulubavaks ka selle debüütfilmi.
Linastub 2. detsembril kell 17:30 Tartus.