Guillermo del Toro ("Pan's Labyrinth", "Pacific Rim") uusim linateos "Vee puudutus" mängib end välja täiskasvanutele suunatud muinasjutuliku fantaasiafilmina, mille vormilised juured ulatuvad sügavale filmilukku, kuid mille temaatika on tuletatud tänapäevast. Kuigi filmi sündmustik leiab aset 1960ndate alguse USAs, on del Toro mõtestanud tänapäevast lähtudes filmi kui vastusammu dihhotoomilise "meie ja nemad" mõtlemisele, mida saadab meedia õhutatud hirm, viha ja raev. Selleks mõtestab režissöör ümber ja viib tuttava kaunitar ja koletis motiivi konteksti, kus teisena nähtud sotsiaalsetel gruppidel olid vägagi piiratud võimalused oma agentsust rakendada. Motiive värskelt elustades räägib del Toro armastusest läbi mõistmise viisil, mis on ühtaegu visuaalselt lummav ja emotsionaalselt distantseeriv.

Loo peategelaseks on valitsuse salajases laboris töötav tumm Elisa Esposito (Sally Hawkins), rutiinset ja tagasihoidlikku elu elav hääletu printsess. Ta ainsateks sõpradeks on ta töökaaslane jutukas sirgeseljaline Zelda (Octavia Spencer) ning sõbralik kiilanev naaber Giles (Richard Jenkins). Nad peavad kõik mingil moel ajastu valitsevast normist erinevana kannatama diskrimineerimise tõttu, sh. läbi rassismi, misogüünia ja homofoobia.

Sisemiselt mädanevat normi kehastab kolonel Strickland (Michael Shannon), kes ülbe ja domineeriva meeskujuna juhib uurimisprojekti, mis on toonud laborisse salapärase veeolendi Lõuna-Ameerika jõest. 1954. aasta filmist "Creature from the Black Lagoon" inspiratsiooni saanud olendi, kellest Stricklandi autoriteetne seltskond püüab Külma sõja vaimus kasu lõigata, et varitsevast Nõukogude Liidust samm ees käia. Lugu voolab maitsekalt lavastatud stseenides Elisa ja olendi kohtumiseni, mis kujuneb ruttu sooja vastastikulise mõistmiseni.

Del Toro arendab lugu esteetiliselt kaunis filmimaailmas, mis taasloob ajastut  filmikunsti viidete, stiilse kunstnikutöö ning punase ja rohelise kui värvide sümboolikaga mängiva paletiga. Del Toro tugevale käekirjale viitab ka misanstseenidega elegantselt tantsiv Dan Laustseni kaameratöö, moodustades koos kunstnikutööga ning muinasjutulisust rõhutava Alexandre Desplat' ("The Grand Budapest Hotel", "The King's Speech") heliribaga tonaalselt nostalgilise ja tasakaaluka filmikeele. Film on sarnaselt "La La Landile" ja "The Artistile" ohtrat Oscari-tähelepanu saanud kummardus filmimaagiale ja -ajaloole.

Filmikeel on aga sedavõrd lihvitud, et see loob emotsionaalse distantsi, mis lahustab filmi kandvaid teemasid ning rõhutab loo visuaalsuse otsa komistava ja kohati nüansitu dialoogi puudusi. Filmi kangelaste – eeskätt armastust ja enda kohta otsiv Elisa, tema tegevusi toetav Zelda ja Giles – elulised kannatused marginaliseerivas keskkonnas ei segune olendi tekitatud fantaasiaga viisil, millel oleks emotsionaalselt liigutav efekt.

Julge muinasjutuna astub "Vee puudutus" viisakalt, ent häälekalt diskrimineerivate struktuuride vastu, mõtestades ümber narratiivseid troope ja jutustamise perspektiive. Tänapäeva emotsionaalses kliimas mõjub visuaalselt liigagi harmooniline teos humaanse, kuid ülemäära pehme ja maheda jutustusena üksteise mõistmise ja aktsepteerimise tähtsusest ja jõust.