Kaspar Viilupi PÖFFi-minutid: Tšornobõli palagan ja pinev kättemaksuhullus

Tšornobõli tuumakatastroof ja seda ümbritsev saladuslik atmosfäär oli filmikunstis teemaks juba enne õnnetuse reaalset toimumist - Tarkovski "Stalker" ilmus 1979. aastal, õnnetus ise juhtus aga alles 1986. Kas on veel uusi käsitlusi, mis suudaksid üllatada?
Juba Tarkovski näitas, et sellised ürgmetsad ei vaja mingit lisamüstikat. Kui sul on loodusesse mattunud hooned, rinnuni rohi ja täielik inimtühjus, siis annab see juba ise kätte kõik vajalikku. Midagi pole tarvis teeselda, emake loodus hirmutab, kohutav, üllatab, võtab täpselt selle näo, nagu vaja. Justkui maise paradiisi ja totaalse põrgu tüüne kokkupuutepunkt.
Režissöör Volodymyr Tykhyy "Värav" üritab sellesse konteksti igast suunast uusi sisendeid anda. Loo keskmes on Tšornobõli keelutsoonis elav perekond: 80-aastane vänge vanamoor ning tema üksik tütar oma lihtsameelse pojaga. Nende igapäevaelu kulgeb kergete argiprobleemide ja kaklemise rütmis, kuid ilma suuremate üllatuste ja muutusteta. Seda aga vaid hetkeni, kui kõrgemad jõud hakkavad kontrolli üle võtma.
Ühelt poolt üritab "Värav" olla ambitsioonikas - sümbolistlik müstika jätab palju ruumi tõlgenduseks -, kuid teiselt lahjendavad nad seda mõistatuslikku poolt labase slaavi huumoriga. Peksmine ja sõimamine, mööda hoovi ringi jooksmine, toterdamine ja valju häälega kraaksumine on vaid mõned näited sellest, kuidas "Värav" võtab Vene (võinoh, sorri, Ukraina) komöödia mudeli. Poeg on idioot, pereema räägib ainult seksist, isa on joodik, politseinikud on lurjused. Stereotüüpide üledoos? Minu jaoks küll.
2015. aastal valmis USA režissööride Holly Morrise ja Anne Bogarti käe all film "Babushkas of Chernobyl", mis rääkis vängetest mooridest, kes on tuumakatastroofi toimumisest saadik seal radiatsioonist läbiimbunud keskkonnas elanud. Vägevad memmed, kes saadavad vajadusel perse, ning keda ei huvita absoluutselt võimude ettekirjutused. "Värav" proovib näidata sama asja mängufilmis, kuid jätab nendest inimestest mulje kui lollakatest, mingitest nõdrameelsetest, kes ei saa aru sellest, mis maailmas tegelikult toimub. Jah, nad teavad justkui mingeid "saladusi", aga seegi ei kandnud välja.
Kinnitus sellest, et liigne agarus on ogarus. Kui võtta "Väravast" maha sobimatu huumor, liigne fantaasia (hiiglaslik animeeritud värav jäi täiesti segaseks) ning anda juurde lüürilisust ja õhku, saaks tipp-topp filmi. Praegu on kõike liiga palju, kokku tuleb näotu segapuder, mis ei suuda sellesse tuntud müüti midagi juurde anda.
Linastub 28. novembril kell 21:00 ja 30. novembril kell 21:00 Tallinnas, 1. detsembril kell 19:15 aga Tartus.
Uute ja seni tundmatute filmitegijate kõrvale jõuab PÖFFi kavva ka juba kanda kinnitanud lavastajaid. Kreeka režissöör Yorgos Lanthimos, kes on loonud sellised hinnatud veidrused nagu "Lobster" ja "Dogtooth", jõudis festivalile värske hullusega "The Killing of a Sacred Deer" ("Püha hirve tapmine").
Kes Lanthimose eelmiseid linalugusid näinud, on tuttavad talle omase julge absurdiga, ning "Püha hirve tapmine" ei jookse kuidagi lati alt läbi. Segane ja kirjeldamatu, näide tugevast autorikinost, mis paneb saalisolijaid pidevalt proovile.
Film ei näe eriti vaeva oma kummalisuse selgitamisega - vaataja satub keset närvesöövat ja paanilist maailma, mille keskmes on üks südamekirurg oma perega. Nende ellu siseneb noor poiss (võimas roll Barry Keoghanilt), kelle isa hukkus Colin Farrelli kehastatud kirurgi operatsioonil. See jääb poisi hinge närima ning ta otsib moodust, kuidas kätte maksta.
Sündmustiku poolest on linateos küllalt vaene, kuid seda ruumi täidab lausa talumatuks muutuv pinge. Kahe tunni vältel hoitakse vaatajat pidevalt tooli serval, on teada, et midagi head sellest kättemaksuplaanist sündida ei saa ning lõpuks peab olukord kuidagi eskaleeruma. Keegi peab murduma, kuigi kogu filmi üritavad tegelased jätta muljet, nagu oleks kõik parimas korras.
Tegemist on thrilleriga, mis järgib selle žanri parimate linalugude mustrit - on võimatu vaadata mööda võrdlustest Kubricku "Hiilguse" ja Hitchcocki "Psychoga". Terviklikkuse poolest jääb "Püha hirve tapmine" siiski mõne sammu kaugusele, sest sama loo võiks ära rääkida pool tundi lühema ajaga, ning ka stsenaarium ei ole täiuslik, jättes mõned karakterid alusetult kõrvale.
PÖFFil jõudis "Püha hirve tapmine" kinodesse vaid paaril korral, kuid loodetavasti on meil Eestis julgeid levitajaid, kes ei karda sellist piiriülest lugu kodumaistele ekraanidele tuua. Darren Aronofsky "ema!" leidis oma publiku, ilmselt oleks ka sellele vaatajaid.
Lisaks kõigele muule saaks film kindlasti aasta parima (ja rõvedaima, khm!) avakaadri preemia. Ärge siis sel hetkel liiga isukalt popkorni õgige...
Linastub 28. novembril kell 19:00 Tartus.