Kaspar Viilupi PÖFFi-minutid: maagilised Islandi väljad ja uus Eesti anima
Palju on juttu olnud PÖFFi täispikkadest filmidest, aga ei tasu unustada ka lühivorme. Üheks festivali peidetud pärliks on alati Eesti uue lühianima kokkuvõtteseanss, mis annab kiire ülevaate selles vallas toimunust.
Aga enne siiski ühest täispikast linateosest. Debüütfilmide võistlusprogrammis linastub Gudrun Ragnarsdottiri "Suve lapsed", mis pakub täpselt seda, mida ühelt Islandi filmilt oodata võiks. Pilves ilm, vilisev tuul, tühjad väljad ning müstika ei saa puududa ühestki sealsest filmist, ning seda selgi korral.
Lugu viib vaataja ühte üksildasse Islandi lastekodusse. Peategelasteks on punapäike tüdruk Eydis ja tema noorem vend Kari, kelle ema saatis nad suveks linnast maale. Lastekodu, kuhu nad jõudsid, on aga karm, mänguasjad on seal keelatud ning lapsed peavad nägema vaeva, et selles piiratud keskkonnas rõõmsalt aega veeta.
Stsenaariumist jääb aga puudu vajalikku jõudu. Ragnarsdottir ei oska lastekodu ning sealse õhustikuga kuidagi ümber käia, lapsnäitlejad (kelle seas on suurepäraseid karaktereid) kondavad justkui sihitult ringi, suur osa ekraanil toimuvast on arusaamatu ja eesmärgistamata. Mõnes mõttes näitab see laste nukrust, igavust ja ootusärevust (Millal minu ema tuleb? Ega ta mind unustanud pole?), kuid seda pole lihtsalt kuigi põnev vaadata.
Kõige tugevamad on hetked, kui reaalsus jääb tahaplaanile ning lapsed põgenevad sellest rusuvast tühjusest oma fantaasiamaailma. See annab võimaluse tõmmata paralleele Spike Jonze'i armsa linateosega "Where the Wild Things Are", kus poiss samamoodi tänu väljamõeldud kollidele üksildusest võitu sai.
Tore ja lustlik film, mida võib vabalt koos lastega vaatama minna. Ja kui kinno ei jõua, siis tahaks loota, et see jõuab millalgi pühapäevasesse ETV lastefilmivalikusse, pakkudes lastele mõtteainet ning vanematele lihtsalt mõnusat kulgemist Islandi maagilistel maastikel.
Kui olete filmi ära vaadanud, siis pange veel täna ilmunud Björki uus album "Utopia" peale ja Islandi võluväge jagub kauemaks!
Linastub 24. novembril kell 18:00 ja 26. novembril kell 18:45 Tallinnas, 27. novembril kell 17:00 aga Tartus.
Rääkides animakassetist "Uus Eesti anima", siis on raske tõmmata mingeid üldistavaid jooni, tuleb ikkagi rääkida eraldi säravamatest pärlitest.
Chintis Lundgreni "Manivald" on kindlasti selleaastastest animatsioonidest kõige väljapaistvam ning seda mitte ainult oma ilusa visuaalse stiili poolest, vaid film on saanud kiita kõikvõimalikel festivalidel üle maailma.
Lugu, mida "Manivald" räägib, on ootamatu, rääkides eneseotsingust ning seksuaalsest vabadusest, kuid esiplaanile jäävad just need karakterid. Veidi üle kümne minutiga joonistatakse välja tegelased, kes on dünaamilised ja põnevad. Julgen isegi arvata, et kui Lundgren samade tegelastega veel jätkab - sarnaseid loomakesi sai näha animatsioonis "Elu Herman H. Rottiga" -, siis on meil Lotte kõrval kõva konkurent.
Lucija Mrzljaki "Nurk" on perfektselt komponeeritud kaheminutiline komejant, näide sellest, kuidas filmi tempo ja vormiga mängida. Humoorikas ja kaval, ei muutu igavaks ilmselt ka korduval vaatamisel.
Sander Joone "Moulinet" jätkab talle omaselt sporditeemadega. Kui möödunud aastal võttis ta filmiga "Velodrool" vaatluse alla jalgratturid, siis uus film keskendub epeevehklejatele. Ta segab vehklemise "TRON'ist" tuttava valgusmänguga ning keerab lõpuks kõik täiesti segaseks. Kinnitus sellest, et Sander Joon on üks Eesti põnevamaid noori animaatoreid.
Helen Woolstoni "Väänlid" viib rännakule ühte troopilisse mikromaailma, pannes kokku "Operaator Kõpsi" ja Jim Jarmuschi "Surnud mehe". Visuaalselt maitsekas ning hea tempoga linalugu.
Kõige innovaatilisem on kindlasti Teele Straussi "Ükskord igavuse väljadel", milles animatsioon saab justkui "majast" välja. Tegelased on projitseeritud maja seintele, kust nad õige pea põgenevad metsa. Tehniliselt lihtne, aga visuaalselt võimas võte.
Näitamisele tulevad ka kolm ERM'i ja Eesti Joonisfilmi koostöös sündinud pärimus-animatsiooni, millest kõige huvitavam on Priit ja Olga Pärna "Silmadeta jahimees". Huvitav lugu ja tempokas visuaal põimuvad kokku poeemiks, mis kisub endasse.
Ja kui lihtsalt naerda tahate, siis Leonid Shmelkovi "Pirnisadu" ja Äggie Pak Yee Lee "Muteum" sobivad selleks väga hästi.
Paljukiidetud Ülo Pikkovi "Minnalaskmine" jäi mulle aga mõistmatuks ning tundus olevat pigem kui piinamismeetod. Visuaalselt nägi film välja nagu Nine Inch Nailsi muusikavideo, mis bändile ei sobinud ning nüüd oma elu elab. N-ö teraapiafilmi idee on tore, aga ekraanilt see kuidagi välja ei paista.
Linastub 24. novembril kell 16:00 Tallinnas.