Täna õhtul kell 21.00 linastub Tallinnas IMAXis USA filmitegija Adam Christian Clarki komöödia "Vastselt vallaline" ("Newly Single") . See film on "uus" eelkõige neile, kes pole ühtegi Woody Alleni filmi näinud. Ehkki režissöör ise eitab igasuguseid mõjutusi, on film peaaegu üksikasjadeni Alleni filmidelt maha kopitud.

Allen ise on oma filmide tegevustiku juba ammu toonud Euroopasse, olles ka ise prantsuse "uue laine" võtestiku maaletooja Ühendriikides, on tal arvukalt austajaid ja järgijaid, kes endiselt näitavad suheteraskustes noorte elu mõnes Ühendriikide suurlinnas. Teisiti öeldes, kui Allen rajas oma käekirja filmikunstis Euroopa eeskujudele, siis tema järgijad kopeerivad juba kopeeritut, lisamata sinna midagi omalt poolt. Dead end, tupik, milles mõneti mugav viibida, sest sihtgrupp sellistel filmidel – jõude elavad noored intelligendid, on alati olemas.

"Vastselt vallaline" räägib üksikust filmirežissöörist, kelle tüdruk ta maha jätab ja kes ei suuda enam uut suhet kuidagi tekitada. Erinevalt Alleni filmidest, mille paralleelid on vägagi ilmsed, ei suuda Clark noore mehe sotsiaalset võimetust huumoriga välja mängida. Ka Clark arvab heaks oma "kangelast" ise kehastada, kuid vastupidi Allenile ei õnnestu tal sellesse elu sisse puhuda.

Clarki tegelaskuju on tuim prillipea, kes teeb kohatuid nalju, kas tahtlikult või tahtmata, ei saagi aru, käitub äärmiselt kohmetult ja jääbki saladuseks, mida näevad temas need noored kaunid neiud, kes soostuvad temaga kaasa minema. Võib-olla mängibki ta oma filmis suhete loomise ja armumise müstikale, sõnulseletamatule saladusele, juhtides tähelepanu sellele, kui ettearvamatu võib olla armumine ja kui habras on see side, mis tekib, aga võib-olla on tema eesmärk hoopis ennnast näidata. Film linastub PÖFFi põhivõistlusprogrammis.

PÖFFi põhivõistlusse kuulub ka Soome režissööri AJ Annila ajaloofilm "Igitee". See on valminud eesti-soome kaastootmisel ja esimene film, mille tegemiseks kasutas Soome pool Eesti Filmi Instituudi tagasimakse fondi võimalusi. Fond võimaldab saada tegijatel tagasi teatud protsendi oma kuludest, kui nad toovad osa tootmisest nagu filmivõtted või järeltootmise siia. Annila ja Taska film võtsid enamiku filmist üles just Eestis – Ida-Virumaal.

"Igitee" räägib vapustava loo Teise Maailmasõja eelsest ajast, 1930ndatest aastatest, kui poliitilise ebakindluse ja totalitaarse Venemaa režiimi tõttu on ka Soomes käivitunud nõiajaht võimalikele välisagentidele. Agendijahi ohvriks langeb ka Ameerikast Soome naasnud Jussi (Tommi Korpela), kes lahutatakse oma perest ja sunnitakse asuma tööle NKVD agendina.

Annila ekraniseerib Jussi loo traditsioonilises, pateetilis-romantilises võtmes, järgides pigem Steven Spielbergi kui Soome enda filmikunsti tavasid. See on üks neist lugudest, mis tõsielus tekitavad parandamatuid haavu, filmikeelde panduna võivad aga lülituda teiste samasuguste traagiliste filmijutustuste ritta. "Igitees" on vapustavaid seiku ja ekraanil nähtavale lisab mõjuvust see, et tegu on tõestisündinud looga. Filmis teeb kaasa ka hulk Eesti näitlejaid, teiste hulgas oli kaalukas kõrvalosa Lembit Ulfsakil, kellele see jäi viimaseks osatäitmiseks.

Kolmandaks filmiks valisin seekord Indoneesia lavastaja Mouly Surya poeetilise märuli "Mõrvar Marlina neljas vaatuses". Viimane võimalus seda filmi näha on kolmapäeval, kell 19.15 Coca-Cola Plazas.

"Mõrvar" Marlina lugu on katsetus vesternižanrist, mida on püütud kohandada Kagu-Aasia oludele. Ajalist määratlust on filmile isegi raske panna, sest Indoneesia kuulub nende riikide hulka, kus lõhe rikaste ja vaeste vahel on ülisuur, ning kus traditsiooniline põllu- ja karjapidamine ning sellega seotud elustiil eksisteerib kõrvuti kõrgtehnoloogia võimalustega. Marlina lugu on verine kättemaksulugu šovinstlikule mentaliteedile, mis tunnistab vaid toorest jõudu.

Ehkki Surya kasutab palju klišeesid, teeb filmi huvitavaks kohalik koloriit, vaikses tempos kulgev teotatud naise kättemaks puudutab Indoneesia ääremaade külaelu ja mõttelaadi, ning näitab, millisteks on kujunenud meeste ja naiste suhted röövkapitalismi tingimustes. Vesternivormi valatud kättemaksudraama on aga vaid ligitõmbav kattevari laiemale sotsiaalsele sõnumile, mille keskmes on allasurutud naised ja peata jäetud perekonnad.

Surya mängib žanri ja stilistikaga, lahendades tüüpolukorrad lihtsakoeliselt, hoides sealjuures dramaturgia ja näitlejanna abil lugu pinevana. Tema linalugu on tähelepanuväärne ka seetõttu, et see on üks neist vähestest vesternitest, mille on lavastanud naine.