Kaspar Viilupi PÖFFi-minutid: surematus keset ajalõkse ja Haneke vaataja üle naermas

Kui miski selle aasta Pimedate Ööde filmifestivalist esile tõuseb, siis just eriti suur kogus õudus- ja fantaasiafilme. Spekter on lai ning kuigi paljud pärlid mahuvad "Öistesse värinatesse", siis oma isiklik õõvafilm on olemas pea igas programmis.
Eriti põnevad asjad sünnivad siis, kui autorikino ambitsiooniga lavastajad võtavad kätte ja hakkavad vaatajat hirmutama või elava fantaasiaga üle valama. Hea näide sellest on "Lõputu".
Ameerika režissööride Justin Bensoni ja Aaron Moorheadi kolmas saabumine PÖFFile - varem on nad festivalil käinud linalugudega "Õitsemine" ("Spring") ja "Otsus" ("Resolution") - pole traditsiooniliste määratluste kohaselt õudusfilm. Vaikselt arenev lugu viib peategelased Aaroni ja Justini (keda kehastavad režissöörid ise, nagu nimedki juba viitavad) tagasi äärmuslikku kultusesse, kus nad aastaid tagasi elasid. Nad ei ole oma eludega kuhugi jõudnud ning kuigi räägitakse, et seal kultuses tapetakse inimesi ning tegeletakse massienesetappudega, otsustavad nad siiski üheks päevaks oma kunagist elupaika külastada.
Tegevustik läheb käima aeglaselt ning võiks eeldada, et lahti rullub slasher - kaks tüüpi lähevad mingite hullude juurde ja kõik keerab metsa poole -, kuid "Lõputu" ei lepi nii lihtsa lahendusega. Tühermaal, kuhu Aaron ja Justin jõuavad, toimuvad hoopis veidramad sündmused, mis samm-sammu haaval vaataja aina rohkem segadusse viivad. Mäng ei käi mitte tapmiste ümber, vaid loodud on omamoodi maailm, kus aeg ja ruum ei ole enam ühesed. Kõik varieerub ning toimib kindlate loogikate järgi.
Utoopiline mikrokosmos, mille Moorhead ja Benson üles ehitavad, on segane, keeruline ja pole lõpuni aru saada, mis reeglid seal kehtivad, kuid see ei vähenda nende visiooni väärtust. Segunevad "Tagasi tulevikku" naiivsus, "Lõputu küünlapäeva" tabavus ja "Predestinationi" paradoksaalsus, millest moodustub allegoorne ning mõtlik süsteem. Kas elada elu lõpuni igavas argipäevas või eelistada sellele lõputut ajalõksu? Peategelased püstitavad selle eksistentsiaalse küsimuse, mis vaatab identiteedikriisi uue nurga alt.
"Lõputu" nõuab aega ja tähelepanelikkust ning ei sobi kindlasti kõigile, kuid inimestele, kes ootavad kinokunstilt eksperimenteerist ja üllatusi, võiksid kindlasti ette võtta. Vaikne ja rahulik linalugu, mis jääb pärast vaatamist pähe kummitama ning tuleb aeg-ajalt tänu oma provokatiivsetele ideedele ikka ja jälle meelde.
Linastub 2. detsembril kell 21:00 Tallinnas.
Austria kultuslavastaja Michael Haneke jõudis Pimedate Ööde filmifestivalile linalooga "Õnnelik lõpp" ("Happy End"), mis esilinastus Cannes'is, aga jäi seal tühjade pihkudega. See on ka arusaadav, kuna pea kahetunnist segapundart on raske nimetada terviklikuks linateoseks, pigem jääb mulje, nagu oleks režissöör keset montaaži "filmi" kaasa võtnud ja mööda maailma laiali saatnud.
On kindlasti neid, kes ütleksid, et ka "Õnnelik" lõpp kuulub n-ö realistlike õuduslugude kategooriasse, kuid üldiselt lööb film hirmu kõrval pigem igavuse ja ülespuhutud tähtsusega.
Lugu (mida, noh, väga polegi) räägib rikaste prantslaste raskest elust, keskendudes põhiliselt ühele perekonnale. Eri suundadest jooksevad kokku kümned probleemid, olgu need siis kas finantsmured, eksistentsiaalne kriis, petmine või kõige põnevamana mõjunud jõhkra tüdruku lugu, mis meenutas õrnalt "Funny Games'i".
Haneke ei aita seda segadust vaatajal lahti harutada. Ta istub enda kõrgel lavastajatroonil ning mõtleb: "Küll ma tegin nüüd targa filmi valmis, mina tean, mis seal toimub, kes kellega käib, kes keda petab ja kuidas asjad üldse lähevad, aga sina, kuradi vaataja, istu segaduses, esimese poole filmist ei peagi udujõhvigi mõistma". Fakk off ausalt, ma ei lähe selleks kinno, et sinu targutamist vaadata.
Kindlasti on inimesi, kellele see meeldib, aga kaaluge enne vaatama minekut pikalt. "Õnnelik lõpp" ei tule kordagi vaatajale vastu, tegevusliinid ei rullu lahti sirgjooneliselt, vaid need keeratakse lõngakeraks kokku, tehakse tuhat sõlmi peale, ja siis tuleb sellest midagi aru saada. Jah, kui ma väga pingutan ja silmi kissitan, siis võin selle kõige tagant näha 21. sajandi esimese maailma portreed, aga miks ma peaks nii väga selle nimel pingutama? Samal teemal filme on tehtud kõvasti, ehk liigagi palju, ning enamik neist on paremad. Vaadake kasvõi "Ruutu" uuesti ja jätke lihtsalt "Õnnelik lõpp" vahele.
Aga kui Haneke tahaks sellel samal teemal jätkata, siis ma ootaks sellest segasest tütrest uut filmi, kes on valmis lihtsalt nalja pärast (spoiler!) oma lähedasi tapma. Seda vaataks küll huviga.
Linastub 2. detsembril kell 19:30 Tallinnas.