Austria režissöörile Michael Hanekele ("Amour", "Caché", "Valge pael" (Das weiße Band), "Klaveriõpetaja" (La pianiste), "Funny Games") meeldib anda vaatajale ruumi. Aktiveerida publikut, võimaldades vaatajal täita kaadreid isiklike tähenduste ja kogemustega. Haneke annab järjest kuhjuvaid vihjeid, millega vaataja saab luua põhjuste ja tagajärgede seoseid ning karakterite motiivide tagamaid. Ta laob lauale koostisosad, millest vaataja peab ise elamuse kokku vormima. 

Koos terava ja provokatiivse käekirjaga moodustab see tihti valusalt nõudliku ja haarava vaatamiskogemuse, mis ei kao jälgi jätmata. Haneke uusima filmi "Õnneliku lõpp" puhul see kahjuks ei kordu. Mõru peredraama "Õnnelik lõpp" on küll kindla käega meisterdatud teos, ent sellest puudub Hanekele omane emotsionaalselt läbitungiv nüanss. "Õnnelikus lõpus" võtab Haneke ette jõuka prantsuse perekonna siseelu täis depressiooni, katkisi suhteid, sõltuvusi, egoismi, surmaootust, moraalitust ja õnnetust. Laurent'ide pere pisimadki teod, otsused ja väljaütlemised panevad juurdlema tegelaste süngete ning ennast ja teisi haavavate allhoovuste üle.

Laurent'itest kohtume otsekohese, dementsusse hääbuva ja surma ootava isaga (Jean-Louis Trintignant), ta äri üle võtnud tütre, sihikindla karjäärinaise Annega (Isabelle Huppert), Anne poja Pierre'iga, kes vaevleb identiteediprobleemide küüsis (Franz Rogowski) ning Anne'i peidetult egoistliku venna Thomas'ga (Mathieu Kassovitz) ja tema perega.

Nad kõik elavad ühe katuse all häärberis, mida teenindab immigrantidest majapidajapere. Filmi loo aga käivitab Thomas' eelmises suhtes saadud kalk teismeline tütar Eve, kes kolib majja pärast ema surma kahtlastel asjaoludel.

Lava on seatud olukordadeks, mis paljastavad teatud ühiskonnakihi põlvkondi ületavat ükskõiksust nii üksteise kui ümbritseva maailma suhtes. Oma motiividesse kapseldunud hingelt räpased tegelased suubuvad päevast päeva otsides moraalselt kaheldavaid lahendusi enda lahtimõtestamatutele probleemidele.

Nii jääb neil märkamata nende elukohas Calais's pead tõstev sisserändekriis, mida meenutab taustal mängiv telekas. Ei suuda nad ka mõistvalt suhtuda üksteise kannatustesse, näidates välja nii suutmatust suhelda üksteisega siiralt kui empaatia puudumist. Kõiki tegelasi saadab teatud summutatud rahulolematus, mis avaldab end külmades ja distantseerunud suhetes ning keskendumises ühele stiimulile, olgu selleks seks, alkohol, surm, töö või sotsiaalmeedia. Tegelased moodustavad maailma, kus õnnelik lõpp tundub võimatu, sest seisund, millele tegelaste moraalselt küsitav tegevus koondub, seda ei võimalda.

Haneke filmikeel on puhas ja tuttav. Kontseptsiooni ja kuhjavat loojutustamise viisi toetav kaameratöö moodustab koos sotsiaalmeedia sissekannete demonstreerimise võttega toimiva terviku, mis ühelt poolt viitab Haneke varasematele teostele (näiteks pikad staatilised kaadrid) ja teisalt peab dialoogi tänapäeva kommunikatsioonivormidega (Snapchat, FB messenger) neile sisukaid kommentaare andmata. Võtete üldistav mõju komistab liiga õhulise narratiivi ja kitsapiiriliste karakterite otsa, mis kahjustab nende kujundlikku väärtust.

Kujundid on küll olemas, ent pingetult ülesehitatud struktuur ei kanna neid. Kuna narratiiv ei ava karaktereid piisavalt, jääb ka nende üldistusväärtus kaheldavaks. Selle poole aga Haneke püüdleb, millele viitab ka tema filmist filmi kanduv tendents nimetada tegelasi samade nimedega (Laurent, Anne, Georges, Eve/Eva).

Film ei anna vaatajale piisavalt materjali töödelda tegelased mõjuvateks tänapäeva Euroopas valitsevate mentaliteetide koondkujudeks.

Kuigi halli seisundi peegeldajana on "Õnnelik lõpp" eesmärgi täitnud, ei lõika Haneke moraalijutlus nii teravalt kui ta varasem looming. Samal aastal ilmunud temaatiliselt ja psühholoogiliselt brutaalse Andrei Zvjagintsevi filmiga "Armastuseta" võrreldes mõjub "Õnnelik lõpp" veel nürimana teatud ühiskonnakihi vaimsest seisundist tuletatud sotsiaalse kommentaarina (ka sotsiaalmeedia pihta tehtud kommentaarid ning ühiskondlike sündmuste ignoreerimine mängiti Zvjagintsevi filmis mõjuvamalt välja).

Paraku jääb Haneke seekordne eksperiment karakterite ning temaatilise laialivalguvuse tõttu tema eelmiste teoste varju, jättes eeskätt narratiivse osavõtmatuse tõttu ootamatult ükskõikse tunde. Nüri noaga lauale lõigatud koostisosad pudenevad Euroopa moraalse kliima portree maalimise katsest õrnaks ülesvõtteks kalgist perekonnast.