Tõnu Karjatse PÖFFi minutid: liigutav lugu üksikisast ja naistapamasin
PÖFF saab läbi. Jäänud on veel viimane nädalalõpp, mil saab vaadata filme, mis muul ajal me kinodesse ei jõua.
Valikud on suhteliselt rasked, sest näiteks tänasele ja homsele õhtule on korraldajad peaaegu et kuhjanud selle festivali kaalukamaid filme, pühapäev jääb aga valiku poolest suhteliselt vaeseks. Suhteliselt tähendab siinjuures seda, et linastuvad peamiselt tundmatute lavastajate filmid, millega võid alt minna aga samas on see ka võimalus saada ootamatu elamus.
Üheks tänavuse PÖFFi elamuseks positiivses mõttes võib kujuneda Vietnami lavastaja Luong Dinh Dungi linatöö "Isa ja poeg". Film linastub täna Tallinnas, Coca-Cola Plazas, kell 17.45. Tegemist on puudutava looga maalilises orus elavast isast ja ta väikesest pojast, isa püüab elatise teenimiseks jõest kalu ja saab selle eest osta vajalikke toiduaineid ja ka pojale midagi nagu näiteks linnupoja või kollase kampsuni. Poeg õpib isa oskusi ja imetleb maailma ilu. Mussoonvihmade ajal jätavad nad oma onni maha ja põgenevad mägedesse, selleks tarbeks ehitatud varjualusesse, kuhu tuleb kokku kogu küla. Pöörde toob sellesse idülli poisi haigestumine. "Isa ja poja" võlu seisneb mitmes komponendis – Vietnami maaliline loodus, mida operaator Ly Thai Dung on meisterlikult filmi jäädvustanud, andes keskkonnale justkui omaette kaastegelase rolli; südantmurdev lugu ühe üksikisa murest ja maailmast läbi lapse silmade; ning näitlejate mängul.
Me ei tea, kas tegemist on professionaalsete näitlejatega ja pole ka tähtis, režissöör ei panegi rõhku näitlejameisterlikkusele vaid pigem ehitab filmi üles keskkonnale ja sellesse orgaaniliselt paigutatud loole. "Isa ja poeg" pole ainult emotsionaalne lugu oma lapse päästmisest, sellega seotud oluline teema on sotsiaalne ebavõrdsus ning linna ja maa vastandus. Filmi peategelased esindavad neid üksikuid, kes on veel suutnud säilitada traditsioonilise sajandite- ja aastatuhandete taguse eluviisi, saades pea kõik vajaliku loodusest, elades kooskõlas loodusega ja olles ka tegelikult selle armu all. Kaotused on siin sama loomulikud kui mussoonvihmadega kaasnevad üleujutused, emotsionaalselt on need aga valusad üle elada. Loodusele vastanduv urbanistlik keskkond on steriilne, tehislik, tundetu, nagu ka inimesed selles. Võib arvata, et Luong Dinh Dungi filmi tegelik vaatajskond või adressaat on välispublik, kellel panevad hinge kinni hunnitud loodusvaated ja selle traditsioonilise eluviisi eksootika, küll aga ei suuda ilmselt ka Vietnami kodupublik külmaks jääda isa ja poja kurvale loole. Vietnam esitab Luongi "Isa ja poja” ka riigi kandidaadiks võõrkeelsele Oscarile.
Kui peaks PÖFFilt välja valima ainult ühe filmi, mida peaks vaatama, siis julgekski soovitada just seda väikest Vietnami filmi – siin on esindatud kõik see, mida PÖFFilt võiks otsida – kaugete ja tundmatute autorite filmikunst ning emotsionaalne lugu, mis sobib üpris laiale vaatajaskonnale.
Seda, et PÖFFi vaatajad oskavad oma valikuid teha, näitab see, et näiteks Sally Potteri uue filmi "Pidu" viimane seanss on juba välja müüdud. Festival näitab seda vaid kahel korral, väidetavalt tuleb film hiljem ka kinodesse. Kindlasti jõuab aga kinno Mehhiko päritolu fantastikarežissööri Guillermo Del Toro "Vee puudutus", mis seisab ka Screen Internationali kriitikute valikus. Enne kinolevi saab filmi näha veel täna Apollo kinos, Solarise keskuses, kell 19.30.
Visuaalselt kaunis on kindlasti Austraalia päritolu operaatori Chris Doyle’i lavastajatöö "Valge tüdruk", mis linastub veel kahel korral, täna ja homme õhtul Tallinnas.
Nädalaõpukavast on huvitav tutvuda Prantsuse veteranlavastaja Agnes Varda uue filmiga nimeks "Palged, paigad", mille ta tegi koos tänavakunstnikuga. "Palged, paigad" porteteerib Prantsusmaad ja selle elanikke. See on dokumentaalprotree, mis on Vardale ka üks lemmikžanre. Agnes Varda uut filmi näeb Tallinnas täna ja homme.
Kinolevisse jõuab ka Austria režissööri Michael Haneke uus film "Õnnelik lõpp", mida saab näha ka homme, kell 19.30 Solarise kinos.
Kell 20.30 linastub Solarise Apollos aga Jaapani kinoalfabeedi K-tähe Takeshi Kitano uus yakuzafilm "Raevukas järelmäng". See on osa Kitano "Outrage" triloogiast, millega Kitano teeb sisulise kummarduse žanrifilmi klassikasse kuuluvatele Kinji Fukasaku linatöödele, mis valmisid 40 aastat tagasi.
Peaaegu samal ajal linastub Apollo solarises veel üks tänavuse PÖFFi tähtfilme – Sergei Loznitsa "Vagurake". See on lavastatud dokumentaalfilm tänapäeva Venemaast ja aluseks on Fjodor Dostojevski samanimeline novell.
Märulifilmide austajatele võib soovitada Lõuna-korea režissööri Byung-gil Jungi "Halastamatut". See on kättemaksulugu noorest naisest, keda kasutatakse ära palgamõrtsukana võimumängudes. Tasapisi paljastub ka naise minevikus üle elatud traagika, mis on temast kujundanud just sellise tapamasina. Byung-gil Jungi filmis on palju süžeelisi pöördeid, koos meisterliku märulilavastusega teeb see filmi haaravaks vaatemänguks, ehkki Aasia märulifilmide kontekstis ei ole siin palju uut.
PÖFF saab läbi aga mitmed filmid jäävad me kinodesse jooksma – nagu näiteks Soome lavastaja AJ Annila ajalooline draama "Igitee", mis on üles võetud Eestis ja Andrei Zvjagintsevi psühholoogiline draama "Armastuseta". Tulemas on ka briti lavastaja Francis Lee film "Õnnistatud maa", Tšiili lavastaja Sebastian Lelio "Fantastiline naine", Michael Winterbottomi "Reis Hispaaniasse" ja veel mitmeid festivali kavas olnud filme.
Käige siis ikka häid filme vaatamas!
Toimetaja: Helen Eelrand