Kui väiksesse ruumi saab ühe filmi suruda? Küsimus, mida ilmselt nii mõnigi režissöör on endalt küsinud. Aegade jooksul on sellele leitud ka küllalt äärmuslikke vastuseid - meenub Steven Knighti "Locke", mis toimus ühes autos, omaette saavutused on kindlasti ka "Kuup" ja "12 vihast meest".

Ühelt poolt on see lihtne moodus varjata väikest eelarvet, teisalt paneb see tegijatele väga konkreetsed piirid - võimsate suurte plaanidega lohakat lavastamist peita ei saa, kõik on vaatajale näha ning kriitilise pilgu eest pole millelgi (ega kellelgi) pääsu. Samuti on oht muutuda teatraalseks, kaotada filmilikud esteetilised väärtused ning langeda kammerteatri sohu.

Sally Potteri "Pidu" võtab selle kõik teadmiseks ja proovib sellele küsimusele omal moel vastata. Filmi mängulava on üks pisike korter. Elutuba, köök, vannituba, väike aed. Nendesse raamidesse satub Briti kõrgklassi sõpruskond, et tähistada Janeti saamist tervishoiuministriks. Korraks tundub, et kõik läheb hästi - külalised on rõõmsameelsed, juuakse vahuveini ja räägitakse juttu -, aga ei pea kaua ootamata, et meeldiv õhustik kui kristall-lühter miljoniks killuks puruneks. Ja oi, siis läheb lõbusaks.

Sally Potter "Pidu" ("The Party") Autor: Kaader filmist

"Pidu" mõjub (üli)humoorika kommentaarina Briti klassiühiskonnale ja selle absurdsusele, näidates, et sa võid olla kui tahes äge hüperfeminist või finantsmaailma staar, mingil hetkel saab elu sind ikka kätte. Antud juhul jõudis elu kohale täiesti ootamatult, kõigi tähtsate tegelaste turvalised sotsiaalsed maskid rebiti eest ja paljastusid saladused, mis hävitasid aastatepikkused sõprussuhted.

Seda kõike näitab Sally Potter kui üht kammerteatri lavastust, unustamata seejuures kordagi, et ta teeb siiski eelkõige filmi. Kaamera rändab ringi, hoiab pinget ja mängib emotsioonidega, ka must-valge pilt on kõnekas, andes filmile universaalsema mõõtme. "Pidu" ei asetu mingisse konkreetsesse aegruumi, seosed Brexiti ja Briti poliithüsteeriaga on tinglikud, pigem üritab Potter otseseid viiteid vältida.

Pea- ja kõrvalosadest ei saa "Peo" puhul rääkida, see on läbi ja lõhki ansamblimäng, kus kõigil näitlejatel on gaas pidevalt põhjas ja ei tehta mingeid järelandmisi. Mõned näited. Cillian Murphy tõmbleb ringi, jookseb ja närvitseb nagu pöörane ahvipärdik ja tõmbab pidevalt kokaiini, et mitte mingil juhul maha rahuneda. Bruno Ganz jaurab, üritades jätta muljet, et isegi kõige hullemas olukorras võib pisukesest filosoofiast abi olla. Timothy Spall istub keset tuba nagu kivikuju, vahib lolli lõustaga ja näeb kogu hingest vaeva, et õhtu ära rikkuda.

Kõnekas on ka filmi pikkus. Millal viimati nägite linateost, mis suudaks napilt 70 minuti jooksul pakkuda sellist uperpallitamist ja Ameerika mägesid? See on sekund sekundi kaupa läbikomponeeritud intelligentne farss, mis ei alahinda vaatajat, vaid väänab teda just nii, nagu pähe tuleb.

Iga kaader või öeldud sõna on funktsionaalne, pole tühja venitamist ja lobisemist. Ka huumor on täpselt doseeritud, see katab kõike toimuvat õrna tekina ega trügi kordagi liialt esile, ekraanil lahti rulluv õudus ongi lihtsalt otsast lõpuni naljakas.

Parim võimalik näide ratsionaalsest kinost, eriti ajastul, kus iga kõige suvalisem koomiksifilm kestab pea kolm tundi. Hoiame ikka au sees oskust asju lühidalt öelda.

Tõesti, imelik on nii öelda, kui filmis läheb kõigil tegelastel ikka eriti halvasti, aga "Pidu" on kindlasti viimaste aastate üks parimaid heatujufilme. Et lihtsalt vaatad, pugistad (vahel isegi lagistad!) naerda ja mõtled, et küll on tore elada lihtsat ja vaikset elu. Nende rikaste ja ilusate inimeste kingadesse küll ei tahaks astuda. Kes tahakski?