Tõnu Karjatse filmikomm: seebiooperlik karakteridraama "Pidu" ({{commentsTotal}})

"Pidu" Autor/allikas: Pressimaterjalid

Sally Potteri veidi üle tunni kestev “Pidu” on tänapäeva kinotrende arvestades eksperimentaalse maiguga, laiemas ajaloolises plaanis aga kammerlik tragikomöödia (dramöödia) inimestevaheliste kokkuleppeliste koosluste ja sidemete haprusest.

1969. aastast filme vändanud Potter demonstreerib, kuidas tunni aja sisse mahutada värvikad ja intrigeerivad karakterid ning kuidas lavastada nendega kaasatõmbav draama.

Üle 60ndate eluaastate piiri jõudnud paari juurde tulevad kokku nende parimad sõbrad tähistama Janeti (Kristin Scott Thomas) ametikõrgendust. Siin on lesbipaar, kes teatab peagi oodatavast järelkasvust, sarkastiline sõbranna April (Patricia Clarkson) alternatiivmeditsiini uskuva Gottfriediga (Bruno Ganz) ja edukas, kuid narkoprobleemidega ärimees Tom (Cillian Murphy), kellel ilmselgelt midagi südamel. Seebiooperliku karkateridraama avab Janeti mehe Billi (Timothy Spall) ülestunnistus, et arstid ei anna talle enam lootust. Seebimullidena hakkavad senised suhted lõhkema, üks paljastus toob kaasa teise ja senistest sõpradest saavad vaenlased.

Erinevalt Thomas Vinterbergi samanimelisest filmist aastast 1998 (Festen), ei lahenda Potter tekkivaid konflikte šokeeriva vägivallaga, ehkki ka siin kasutab ta veidi verd tooniandva värvinguna. Potteri filmi võib nimetada ka klassikaliseks kammerdraamaks otseses mõttes - tegevus toimub ühe seltskonnaga suletud ruumis ühe õhtu jooksul. “Pidu” tähistab ühe etappi lõppu ja teise algust, sest Potter ei lõpeta kogenud stsenaristina oma tegevusliine, vaid jätab nad vaatajale edasi arendada. Soovi korral võib Potteri “Pidu” võrrelda mõne telesarja pilootosaga, kus selgelt joonistuvad välja tegelaskujud ja paljastuvad nendevahelised jõujooned, et siis muutuma ja murduma hakata. Lavastaja ja stsenaristi dramaturgilist nutikust toetab hiilgav näitlejateansambel ning filmi tempo lõplikult määrav täpne montaaž (E.Orsini, A.Refn). Karaktereid ja ruumi annab sujuvalt ja läbimõeldult edasi maineka vene operaatori Aleksei Rodionovi kaameratöö.

Režissöör suhtub tegelastesse ja nende tõsistesse probleemidesse kerge muigega, sellesse on peidetud iroonia eneseteadlike ja üleorganiseeritud kaasaegsete ning ka meie aja vaimu pihta. Peamiselt vanemad näitlejad lisavad karaktereisse usutavust ja annavad neile psühholoogiliselt sügavama mõõtme - Potter vihjab, et mitte ainult noored ja ilusad ei tee rumalusi. Samas tõstab ta laiema küsimuse isiklikest saladustest ja tõest, kaunistamata faktidest, mille mõistmine on lõpuks ülimalt suhteline. Potter näitabki, et tõde saab mõista ja sellega arvestada kokkuleppest lähtuvalt. Janeti ja tema seltskonna konsensuslik kaitsev võrgustik rebeneb, sest oli liialt pinnapealne, emotsionaalselt rabe, ehitatud vaid koos läbi käidud ajale, mitte aga osaliste aususele teineteise vastu. Nii tekibki pidu, kuhu kõik on teretulnud aga keegi pole oodatud.

Potteri filmi plussiks on ka selle mõõdetud lühidus, millega Potter astub vastu meelelahutuskino trendile venitada pea olematuid stsenaariume ligi kolme tunni pikkuseks, et vaatajaid küllastada. “Pidu” tekitab hoopis himu samalaadsete heade draamade, hea teatri, kirjanduse ja muusika järele, kunsti järele, mis muudab inimese paremaks.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: