Onur Saylaki "Rohkem" ("More") ja Chris Peckoveri "Parem vaata ette" ("Better Watch Out") ei piira oma peategelasi kuidagi, kõik läheb käest ära ja ekraanile jõuavad kaks küündimatut troppi. Kumbki teos ei anna lootust, pedaal on pidevalt põhjas ning mitte valguse suunas, vaid sellest täie hooga kaugemale.

"Parem vaata ette" tundub esmapilgul kui ämbritäis Ameerika õudusfilmiklišeesid. Ühe rikka perekonna võsuke jäetakse koju koos lapsehoidjaga, sõnad loetakse peale, et midagi teha ei tohi ning peab vara voodisse minema. Poisil aga veri vemmeldab, ta soovib lapsehoidajaga (kes on temast napilt paar aastat vanem) suhteid sobitada. Need plaanid jäävad aga katki, sest järsku hakkavad toimuma imelikud sündmused. Keegi hiilib ümber maja ning rahulikust õhtust võib ainult unistada.

Võiks arvata, et Peckoveril oli soov teha "Üksinda kodus 7", kus kurjad pätid tulevad üht poissi kiusama, kes aga seab üles lõksud, kuhu siis pahalased langevad ning lõpuks oma kaotust tunnistavad. Aga ei, mingit rahvalikku jõulufilmi või perekomöödiat sellest ei kujune. Verd lendab, inimesi tapetakse, kellelegi ei halastata.

Nunnust lapsest, kes esmapilgul tundus olevat lihtsalt puberteedi algstaadiumis nooruk, saab halastamatu värdjas, kelle motiivid jäävad lõpuni segaseks. Miks ta seda kõike teeb? Kust tuleb selline viha ja äng? Mida ta lõpuks ikkagi saavutada tahab?

Kommentaar liberaalsele ühiskonnale, näidates, kuhu kõige halvemal juhul asjad välja võivad jõuda. Värske ja originaalne õudusfilm, mille puhul on soovitatav lapsi enne kinno minemist ette hoiatada. Parem isegi, kui täiskasvanu ise kaasa läheb, et mõnel hetkel käed lapse silme ette panna, või vähemalt toimuvat selgitada.

Linastub 23. novembril kell 14:30 ja 25. novembril kell 16:00 Tallinnas.

"Rohkem" ei ürita erinevalt eelmisest filmist kuidagi veiderdada, seal räägitakse ikkagi tõsistest asjadest. Linaloo keskmes on justkui traditsiooniline pagulaslugu, ent fookus pööratakse ühele isale ja pojale, kes tegelevad põgenike vahendamisega. Nende keldrisse on ehitatud ajutine pelgupaik, kus inimesed ilma igasuguste elamisväärsete tingimusteta peidus istuvad. Midagi inimlikku seal pole, see on vangla, mille valvuriks olev isa ei pea kinni ühestki reeglist. Kui ta tahab naisega vahekorda astuda, siis ta teeb seda. Kui keegi käib närvidele, siis antakse vastu hambaid. Täielik värdjas.

Tema poeg, keda kehastab vapustava ehedusega Hayat Van Eck, ei lähe algul selle jõhkrusega kaasa. Teda šokeerib loomalik suhtumine, millega isa põgenikke kohtleb, ning ta üritab sellele vastu töötada. Poisi sooviks on pigem olla räppar (sorri, aga see on kuidagi vaimuvaene stereotüüp ühes noortefilmis!) ning minna Istanbuli kooli, iga hinna eest soovib ta aga põgeneda sellest räpasest tööst, maksku mis maksab.

Nendest plaanidest ei tule aga midagi välja ning poiss tõdeb ühel hetkel: "On raske põgeneda vanglast, mille valvur sa ise oled". See vastab tõele, pääseteed parema elu juurde lõigatakse isa poolt läbi ning temast kasvab samm-sammult samasugune südametu elukas.

Vaatajat kuidagi ei hellitata, ekraanil toimuv on häiriv ja vastik, inimesi pekstakse kuni nad on suremise äärel, pagulased on filmi tegelaste jaoks lihtsalt rämps, keda kasutatakse ära nii nagu pähe tuleb. Kui mõni tegelane jõuab vaatajale hinge pugeda, siis tuleb leppida sellega, et hetk hiljem läheb temaga kõik jälle halvasti.

Eriti valus portree pagulastest ning inimestest, kes on sellesse ringi kistud. "Rohkem" ei paku mingeid lahendusi, see on lihtsalt sissevaade ja tõdemus, kui p*rses olukord tegelikult on. Kui ei kannata jõhkrusi, siis tasub vahele jätta.

Linastub 23. novembril kell 18:00 Tallinnas ja 27. novembril kell 17:00 Tartus.