Tõnu Karjatse PÖFFi-minutid: ääremaadest Belgia taaskasutuskinoni ({{commentsTotal}})

"Laskem laipadel päevitada" Autor/allikas: Kaader filmist

17. novembril algas Pimedate Ööde filmifestival ning selleks puhuks jagab ka ERR kultuuriportaal igapäevaselt mõned näpunäited, mida võtta, mida jätta ning kuidas sadade filmide seas orienteeruda. Tõnu Karjatse valis esimese päeva kavast välja kolm filmi.

Täna õhtul Tallinnas ja homme Tartus linastub Ukraina režissööri Arkadi Nepytaliuki film "Eksinud". Seda draamat võib liigitada temaatilise määratluse alla "ääremaade kino". Me näeme tüüpilist Ida-Euroopat, kus inimestel puuduvad Lääne-Euroopa mugavused, kuid seda tugevam on nende omavaheline ühtehoidmine. Just see nõndanimetatud "Ääremaade kino" toob välja äärmustes lihvitud inimlikkuse, peale jääb kas loom või inimene. Millest see sõltub, on saladus, mille üle puurivad pead psühholoogid, kirjanikud, psühhiaatrid, filmitegijad.

"Eksinud" on lugu emast ja tütrest, kes sõidavad külla vanaemale. Vanaema elab inimestest tühjaks jooksvas idüllilises külas, keset saagist raskeid õunapuid ja lokkavaid viljapõlde, alkohol hävitab viimaseid allesjäänuid. Nepytaliuk pole aga seadnud eesmärgiks anda edasi pelgalt sellise elu trööstitust, naiste omavahelised suhted ning värvikad meeskõrvaltegelased lisavad siia huumorit ja ka traagikat. Nepytaliuk näitabki naisi kui selle maailma tegelikke alustalasid, nad võivad olla emotsionaalsed ja käituda mõnikord ettearvamatult, kuid just naised tagavad selle, et maailm kestab edasi ka pärast meeste destruktiivsust.

Nädalavahetusel Tartus ja Tallinnas linastuv Soome lavastaja Teemu Nikki "Halastushukkaja" on hirmuäravatale nimele vaatamata väga inimlik film motomehhaanikust, kes on võtnud endale kõrvaltööks koduloomade magamapaneku. Tuntud näitleja Matti Onnismaa tegelaskuju on vastandiks neile, kes räägivad kõlavalt loomaarmastusest, kuid tegelikult ei hooli oma lemmikutest rohkem kui mõnest mänguasjast. Nikki kritiseerib Onnismaa tegelaskuju läbi mugavust, laiskust, isekust ja väiklust. Siin on karget põhjamaist musta huumorit ja tahumatut armastust, sotsiaalset aktuaalsust annavad juurde sellised tegelaskujud nagu peategelase põdur, haigevoodis lebav isa ja sulist äpu pereisa, kes on otsustanud end teostada neonatsina.

Hoopis teistsugust elamust pakub öökino programmis linastuv Belgia film "Laskem laipadel päevitada". Täna õhtul linastub see Tallinnas IMAXis ja see on vaieldamatult suure ekraani film, sest Belgia lavastajapaar Helene Cattet ja Bruno Forzani teevad selle filmiga katse taaselustada 1970ndate B-filmide kirevust. Siin on spageti-vesternit, giallot, krimipõnevikku ja sexploitationit. See on film kinoajaloo mahlakamate palade austajatele, omamoodi taaskasutuskino, võimaldades vaatajal iga stseeni juures püüda ära arvata, mida nüüd tsiteeritakse või millisele meistrile viidatakse.

Sisu on labane – mägedes röövitakse pangaauto, röövlid ei suuda aga isekeskis kokkuleppele jõuda, mis saab edasi. Kuld särab, kuulid lendavad ja veri voolab. Cattet/Forzani filmi pluss on selle visuaalsus ning B-filmide elementide meisterlik ärakasutamine. Kui "Laskem laipadel päevitada" oleks raamat, siis oleks see pehmete kaantega taskuraamat, mille kaanepildil on lõõskavas päikeses hiilgav kuld, tulistavad ajamata habemega mehed ja napis riietuses noor naine.

Cattet ja Forzani filmist ei tasu otsida psühholoogilist sügavust ega veenvust, see on puhas meelelahutus, mida saab nautida ainult festivalidel, sest ükski levitaja ei riskiks sellist filmi levisse võtta, ükskõik kui julgeid loosungeid see levitaja ka oma filmide kohta välja ei käiks. Cattet/Forzani ei pääse ligilähedalegi taaskasutuskino kuninga Quentin Tarantino töödele, aga meisterlik stiilinäide on see siiski .

Toimetaja: Kaspar Viilup



Katja Novitskova näituse avamine KUMUs

Galerii ja video: Kumus avati Katja Novitskova isikunäitus

Rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti kunstnik Katja Novitskova avas täna oma päris esimese Eesti isikunäituse. KUMU kunstimuuseumis avaneb möödunud aasta Veneetsia Biennaali Eesti paviljonist tuttav düstoopne maailm täis elavaid masinaid ja piltskulptuure geneetiliselt muundatud eluvormidest.

Kadri Karro jagas "Terevisioonis" näitusesoovitusi

Kadri Karro näitusesoovitused: Novitskova, Lapin ja "Riik ei ole kunstiteos"

Areeni peatoimetaja Kadri Karro andis tänahommikuses "Terevisioonis" kolm soovitust põnevamate näituste kohta, mida lähiajal külastada. Valikusse jõudsid Katja Novitskova neljapäeval avatav isikunäitus ja Leonhard Lapini ülevaatenäitus Kumu kunstimuuseumis ning EV100 raames avatud "Riik ei ole kunstiteos" Tallinna kunstihoones.

FILM
Guillermo del Toro "Vee puudutus"

Filipp Kruusvall: "Vee puudutus" on ennekõike muinasjutt

Guillermo del Toro "Vee puudutus" heitleb Oscari-lahingus ei rohkem ega vähem kui kullale. Kriitik Filipp Kruusvall rääkis "OP-ile", et kuigi "Vee puudutus" on suur segu kõikvõimalikest erinevatest žanritest, on ta ennekõike ikkagi muinasjutt.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Maalikunstnik Margus Meinart

Margus Meinart: Pallas on minu loomingut ehk liigagi palju mõjutanud

Käsikäes Eesti vabariigiga – kui täpne olla, siis kuu aega varemgi – sündis kunstiühing Pallas. Kuigi ühingu põhikirjale kirjutati alla Tartus, pandi juubelinäitus üles hoopis Tallinnas Adamson-Ericu muuseumis. Pallase tähendust eesti tunde- ja vaimukultuuris ei saa üle tähtsustada. Näiteks maalikunstnik Margus Meinart märkis, et tema loomingut on Pallas ehk liigagi palju mõjutanud.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mihkel Kunnus on semiootik, publitsist, esseist ja kirjanduskriitik.

Mihkel Kunnus: kriitikupalk oleks hea samm edasi, kuid tekitaks tugeva avaliku surve

Tallinna Ülikooli meediaõppejõud Indrek ibrus rääkis hiljuti ERR-ile, et ajakirjandus on kriisis ning süsteemne kultuurikriitika toetamine aitaks kultuuriajakirjanduse taset tõsta. 2015. aastal lõi kultuuriministeerium kirjaniku- ja kunstnikupalga projekti. Pärast kolme aastat on palgasaajate arv tõusnud kümnelt kuueteistkümnele. Kas sarnast palka või stipendiumi oleks vaja ka kultuurikriitikutele? Semiootik ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus ütles, et stipendium või süsteemne tasu kriitikule oleks hea samm edasi, kuid teiselt poolt tekitaks see tugeva avaliku surve.

"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Tõnu Karjatse filmikomm: kaunis armastuslugu "Kutsu mind oma nimega"

Itaalia filmilavastaja Luca Guadagnino sensuaalne, romantiline draama "Kutsu mind oma nimega" on juba saanud auhindu parima kohandatud stsenaariumi eest, stsenaristiks on James Ivory ja algallikaks André Acimani romaan. Eeldatavasti läheb filmil hästi ka Oscarite jagamisel, sest teised konkurendid on vähemalt selles kategoorias mõnevõrra nõrgemad.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: