Täna õhtul Tallinnas ja homme Tartus linastub Ukraina režissööri Arkadi Nepytaliuki film "Eksinud". Seda draamat võib liigitada temaatilise määratluse alla "ääremaade kino". Me näeme tüüpilist Ida-Euroopat, kus inimestel puuduvad Lääne-Euroopa mugavused, kuid seda tugevam on nende omavaheline ühtehoidmine. Just see nõndanimetatud "Ääremaade kino" toob välja äärmustes lihvitud inimlikkuse, peale jääb kas loom või inimene. Millest see sõltub, on saladus, mille üle puurivad pead psühholoogid, kirjanikud, psühhiaatrid, filmitegijad.

"Eksinud" on lugu emast ja tütrest, kes sõidavad külla vanaemale. Vanaema elab inimestest tühjaks jooksvas idüllilises külas, keset saagist raskeid õunapuid ja lokkavaid viljapõlde, alkohol hävitab viimaseid allesjäänuid. Nepytaliuk pole aga seadnud eesmärgiks anda edasi pelgalt sellise elu trööstitust, naiste omavahelised suhted ning värvikad meeskõrvaltegelased lisavad siia huumorit ja ka traagikat. Nepytaliuk näitabki naisi kui selle maailma tegelikke alustalasid, nad võivad olla emotsionaalsed ja käituda mõnikord ettearvamatult, kuid just naised tagavad selle, et maailm kestab edasi ka pärast meeste destruktiivsust.

Nädalavahetusel Tartus ja Tallinnas linastuv Soome lavastaja Teemu Nikki "Halastushukkaja" on hirmuäravatale nimele vaatamata väga inimlik film motomehhaanikust, kes on võtnud endale kõrvaltööks koduloomade magamapaneku. Tuntud näitleja Matti Onnismaa tegelaskuju on vastandiks neile, kes räägivad kõlavalt loomaarmastusest, kuid tegelikult ei hooli oma lemmikutest rohkem kui mõnest mänguasjast. Nikki kritiseerib Onnismaa tegelaskuju läbi mugavust, laiskust, isekust ja väiklust. Siin on karget põhjamaist musta huumorit ja tahumatut armastust, sotsiaalset aktuaalsust annavad juurde sellised tegelaskujud nagu peategelase põdur, haigevoodis lebav isa ja sulist äpu pereisa, kes on otsustanud end teostada neonatsina.

Hoopis teistsugust elamust pakub öökino programmis linastuv Belgia film "Laskem laipadel päevitada". Täna õhtul linastub see Tallinnas IMAXis ja see on vaieldamatult suure ekraani film, sest Belgia lavastajapaar Helene Cattet ja Bruno Forzani teevad selle filmiga katse taaselustada 1970ndate B-filmide kirevust. Siin on spageti-vesternit, giallot, krimipõnevikku ja sexploitationit. See on film kinoajaloo mahlakamate palade austajatele, omamoodi taaskasutuskino, võimaldades vaatajal iga stseeni juures püüda ära arvata, mida nüüd tsiteeritakse või millisele meistrile viidatakse.

Sisu on labane – mägedes röövitakse pangaauto, röövlid ei suuda aga isekeskis kokkuleppele jõuda, mis saab edasi. Kuld särab, kuulid lendavad ja veri voolab. Cattet/Forzani filmi pluss on selle visuaalsus ning B-filmide elementide meisterlik ärakasutamine. Kui "Laskem laipadel päevitada" oleks raamat, siis oleks see pehmete kaantega taskuraamat, mille kaanepildil on lõõskavas päikeses hiilgav kuld, tulistavad ajamata habemega mehed ja napis riietuses noor naine.

Cattet ja Forzani filmist ei tasu otsida psühholoogilist sügavust ega veenvust, see on puhas meelelahutus, mida saab nautida ainult festivalidel, sest ükski levitaja ei riskiks sellist filmi levisse võtta, ükskõik kui julgeid loosungeid see levitaja ka oma filmide kohta välja ei käiks. Cattet/Forzani ei pääse ligilähedalegi taaskasutuskino kuninga Quentin Tarantino töödele, aga meisterlik stiilinäide on see siiski .