PÖFFi avapressikonverentsil kuulsin, kuidas festivali meeskonnaliige ütles, et "Ega PÖFF pole mingi dokifestival". Ei ole tõesti, kuid sellele vaatamata saab seal hea läbilõike viimase aja dokumentalistikast, peidetuna lõputusse mängufilmimerre.

Häid dokinäiteid on festivalil mitmeid, kuid täna kell 18.30 linastub Tallinnas režissöör Viktors Buda "Reiviajastu", mis räägib loo tantsumuusika arengust Lätis 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses. Tempokas ja küllalt uskumatu dokk räägib läbi techno-legendide ja muusikakriitikute (nende seas näiteks eestlastelegi tuttav Artemi Troitski) loo sellest, kuidas paarkümmend aastat tagasi oli Läti tegelikult üks põrandaaluse tantsumuusika tuiksooni, koht, kust tulid lindi-scratch'imise meistrid ning kus hoiti pidevat sidet Berliiniga, olles kursis kõige toimuvaga.

Ühelt poolt huvitav ja enamikele inimestele seni teadmata lugu meie enda külje all toimunud sündmustest, teisalt võiks see olla aga ajend ka Eesti filmitegijatele midagi sarnast ette võtta. Kui Lätis suunati pilk Kesk-Euroopasse ja sealt jõudsid nendeni uued muusikalised tuuled, siis kuidas oli olukord Eestis? Millal toimusid siin esimesed peod, kes mängis kusagil esimesena techno't, mis värk tantsumuusikas üldse oli? Küsimused, millele vähemalt mina vastata ei oska.

Ka Tiit Tuumalu koostatud Flaami fookusprogramm, mis teeb läbilõike sealsetest filmipärlitest viimase paarikümne aasta jooksul, pakub üllatusi. Täna kell 22.00 näeb Tallinnas Marc Diddeni 1984. aasta debüüti "Öine Brüssel", mis on jõuline linnasümfoonia ühest Euroopa olulisemast pealinnast.

Ühe mehe kondamine mööda Brüsseli tänavaid meenutab Jim Jarmuschi varaseid linateoseid, segadus ja paanika peategelase hinges on võrreldav "Permanent Vacationi" ja "Stranger than Paradise'i" eluheidikutega. Didden on sinna süstinud aga kümnekordse koguse hüsteeriat ja maaniat - François Beukelaersi kehastatud Maxi vaevavad probleemid, mida vaatajale ei paljastata. Ta plahvatab ootamatult ning teeb ebaratsionaalseid otsuseid, seda närvilisust toetab ka linnakeskkond tema ümber.

Küllalt lääneliku olemusega linalugu, mis hoiab enda kütkes, pakub naelapea pihta löövat heliriba ning suudab korduvalt üllatada. Keerdkäigud ja nurgatagused, kuhu "Öine Brüssel" ronib, ei ole etteaimatavad, film hoiab sind hellalt oma käes, pakub malbet suhtekomejanti, kuni viskab vaataja ühel hetkel lihtsalt maha, jättes vastuseid andmata ängi ja kurbuse keskele.