Robin Aubert'i "Aplus" järgib esmapilgul kõiki zombie-žanrile seatud reegleid ja traditsioone - hulk põgenevaid inimesi keset apokalüpsist, kes siis juhuslikult üksteist leiavad ja jõud ühendavad. Sama mudeli järgi on ehitatud varem kümneid, kui mitte sadu zombie-õudukaid. Kõige lähedasem on näiteks Danny Boyle'i "28 päeva hiljem", kus nägi kiirelt jooksvaid ja hüsteerilisi zombie'sid, ka "Apluses" ei kujutata neid lodevate ja laiskade lihakehadena. Inimeste omavahelised suhted ning hierarhiad meenutavad samuti tänaseks mandunud telesarja "Elavad surnud" ("The Walking Dead"), võrdlusi võiks tuua aga veel ja veel...

Kuid selle žanrikesta all on peidus tegelikult rohkem. Aubert laenab stilistiliselt justkui Tarkovski "Stalkerist", pannes tegelased tohutute maailmapäästeplaanide asemel vaatama iseenda sisse. Mõne zombie ajude puruks tulistamine maandab sisemist ängi, sellel pole mingit pistmist kangelaslikkusega. "Apluse" tegelased pole kangelased, vastupidi, nad on samamoodi ohvrid.

Kõigi kesksete tegelaste puhul on näha, kuidas nad seisavad õhukesel jääl. Miks edasi elada, kui kõik minu lähedased on kadunud? Kuhu mul minna on, mida edasi? Need küsimused hoiavad filmi käimas ning pakuvad groteskse visuaalse keele kõrvale kammerlikku meeleolu. Värske tuul zombie-käsitlustes, mis üllatab inimlikkuse ja tugeva autorikäekirjaga.

Linastub Tallinnas Coca-Cola Plazas kell 22:30, kohal on ka produtsent Charles-Stéphane Roy.

Tänasest läheb käima ka Moekino alaprogramm, ning kuigi tegemist on paljude jaoks kindlasti pelutava valikuga (kes see ikka neid riiete- ja moeteemalisi filme vaadata jõuab?!), siis seekordne avafilm, Evandro Rosoleni "Kuningas Cnut", peaks pakkuma ka neile skeptikutele midagi.

Peab aga mainima, et kui tahate näha üht normaalset ja kahe jalaga maa peal dokumentaali, siis ei ole "Kuningas Cnut" õige valik. Režissöör Rosolen on teinud kõik endast oleneva, et film näeks välja võimalikult ebausutav, puudub igasugune eheduse ja autentsuse taotlus. Pigem üritatakse reaalsed dialoogid ja vestlused asetada pseudodokumentaali ehk mocumentary konteksti, meenutades seeläbi eriti Ricky Gervaisi "The Office'it". Inimesed räägivad, aga kogu aeg on tunne, et see on nali ja farss.

Lugu on iseenesest lihtne. Briti koomik Dave Griffiths tuli ühel päevale mõttele hakata riidepoe French Connection kaubamärgi "fcuk" eeskujul trükkima T-särke kirjaga "cnut". Sellest lükkus käima aga üks suur lumepall, kus suurkorporatsioon üritas matta vaese koomiku plaanid juriidilise pahna alla. Film näitab, kuidas Lääne ühiskond elab kaubamärkide virvarris ning mis saab, kui üks rikas ettevõte hakkab oma kasu eesmärgil seda ideed julmalt ära kasutama. Teisest küljest saab vaatajana sissevaate ühe inimese tupikusse jõudnud ellu.

Tegemist ei ole kindlasti perfektse filmiga, see on tehtud lihtsate vahenditega ning kohati üle jala, aga see ei vähenda kuidagimoodi elamust. Vaataja seisab pidevalt kahevahel. Oli see nüüd nali? Räägivad nad tõtt? Ei tea ega tahagi teada.

Linastub Tallinnas kinos Sõprus kell 19:00, kohal on ka režissöör Evandro Rosolen ja filmi peategelane, koomik Dave Griffiths.