Kes varem Sulev Keeduse linateoseid näinud, teavad hästi, mida temalt oodata. Keedus on perfektsionistist režissöör, kellel on selge visioon, mille nimel pole ta valmis tegema ühtki allahindlust. Tänaseks kultuslikud "Georgica" ning "Somnambuul" paistavad silma unenäolise reaalsuse (või realistliku unenäoga?), kus on oma koht purunenud lootustel, üksindusel ja enese leidmisel. Dokumentaalfilmides (neist säravaim "Varesesaare venelased") näeme tema pühendumust ja tugevat emotsionaalset jõudu, mis pole vaatajale alati kõige kergem seedida.

Värske film "Mehetapja / Süütu / Vari" põimib kõik need elemendid taas omavahel kokku. Kolmest novellist koosnev teos rändab eri ajastutesse, rääkides naiste olukorrast Eesti ühiskonnas ning tõmmates sellega mõttelise ühendava joone kahe viimase sajandi vahele.

"Mehetapja" vaatab elu 19. sajandi lõpus, kus paljastub äärmuslikult patriarhaalne ühiskond. Armastusest ja paratamatusest kõnelev novell näeb välja kui "November 2.0", kuid seda ilma pila ja huumorita. Kõikemattev hallus on rusuv ja raske, seda nii looduses, ehitistes kui ka inimeste hingedes - naistel pole mingit sõnaõigust ning peategelane Maara pannakse mehele vastu tema tahtmist.

"Süütu" keskmesse asub üks ingerlasest tüdruk, kes nõukogude võimu käest pääsemiseks peab fiktiivselt abielluma enda ülemuse pojaga. Poliitilise survestamise jõud ja nurkasurutus röövivad Elinalt igasuguse eneseväärikuse, ta on valmis tegema ükskõik mida, et oma nahka päästa.

Kui esimesed kaks lugu on üsna sirgjoonelised, siis "Vari" jõuab tänapäeva, kus ei ole enam nii selgelt defineeritavaid probleeme. Küsimused pole otseselt ühiskonnas ja poliitikas - inimeste hingedes on toimunud mingi nihestus, mis ei lase neil millelegagi rahule jääda. Karakterid kihutavad ringi, nad on ülidramaatilised ja äärmuslikud, kuid see ei vii kuskile. "Varjus" toimuva ühendab päikeseloojang, mis matab kõik mõneks ajaks pimedusse. Oli see unenägu või mitte? See jääb vaataja otsustada.

Nende kõigi kolme loo vahel on õrnad traagelniidid, kuid põhiliselt hoiab neid koos just Sulev Keeduse täiuslik visuaalne keel. Üks ilusamaid Eesti filme, mille nukker lüürilisus jääb pikaks ajaks painama.

Linastub 25. novembril kell 18:00 ja 29. novembril kell 20:30 Tallinnas, 30. novembril kell 19:00 aga Tartus.

Ühe ühiskonna tõusust, aga rohkem just paratamatust ja kiirest langusest räägib "Põhjuseta mässajate" programmi kuuluv "Jääauk". Napilt tunniajane film proovib asetada Vene ühiskonna spektrisse, parodeerides ja naeruvääristades sealset eluolu läbi alkoholismi, lolluse ja jääaugus suplemise.

Sedavõrd ambitsioonikas taotlus ei ole aga kuigi hästi välja tulnud. Ekraanil toimuv on segu "Võimalik vaid Venemaal" saatest, poliit- ja ühiskonnakriitilisest satiirist ja jalaga tagumikku huumorist, mis on asetatud allegoorilisse konteksti. Loomulikult, eksperimentaalkino peabki piire ületama ja astuma konventsionaalsetest loogikatest edasi, kuid "Jääauk" näeb pigem vaeva, et vaatajale võimalikult palju ajudele käia.

Inimesed istuvad kodus ja vahivad pidevaid telereportaaže, nende pilgud ei pöördu hetkekski ekraanidelt kõrvale. Teleritest näidatakse kaootilisi katkeid kolmekuningapäeva jääaugusuplustest, oligarhide peidetud rahast, joodikute võõrutusravist, religioonist ja veel umbes kümnest teemast. Moodustub portree venelasest, mis üritab kõike naeruvääristada, kuid omandab selle käigus hoopis kontraefekti, tekitades vastikuse ka filmi enese vastu.

Hoiatan, sest "Jääauk" ei ole kerge katsumus. Hüpnotiseeriv jutuvada - kogu tunniajast filmi saadab mingi küllalt seosetu möla - muutub lõpuks abstraktseks ja häguseks massiks, millest ei saagi suuremat sotti.

Imelik öelda, aga tund aega on liiga pikk aeg sellise segaduse keskel olemiseks. Kui otsida põhjust, miks ikkagi kinno minna, siis ehk rääkiva haugi pärast, kes mõjub toreda slaavi muinasjuttude naeruvääristusena.

Linastub 25. novembril kell 22:00 ja 26. novembril kell 21:45 Tallinnas.

Seejuures ei tasu unustada PÖFF Shorts festivali, kus toimub samuti üks põnev esilinastus. Ekraanile jõuab režissöör Nicola Plovesani lühiulmekas "Küberkaheksajalgade rünnak", mis on keel põses austusavaldus küberpunk filmidele.

15-minutiline linalugu viskab viiteid "Blade Runnerile" ja "Ghost in the Shellile", olles ühelt poolt nohiklikult detailitäpne, võttes teisalt kohati paroodilise suuna - kohati meenutas "Küberkaheksajalgade rünnak" 1980. aastate action-kino paroodiat "Kung Fury". Üldiselt on aga nii pildikeel kui ka võttepaigad (suur osa filmist on üles võetud Linnahallis) tõsiseltvõetavad.

"Küberkaheksajalgade rünnak" on hea näide, et Eestiski on võimalik ulmefilme teha, kuigi aastaid - isegi aastakümneid - on sellest eemale hoitud. Tänapäeval ei nõua futuristlike maastike ehitamine enam suurt eelarvet, kõike saab teha ka sandikopikate eest.

Linastub 25. novembril kell 19:00 Supernova kinos lühifilmikassetis "Elu vürts".