Arvustus. Kolm ühes ayahuasca Keedus: "Mehetapja/Süütu/Vari"
Teater. Muusika. Kino detsembrinumbris kirjutab Kalev Rajangu Sulev Keeduse mängufilmist "Mehetapja/Süütu/Vari".
"Neitsi?" — "Ei, Skorpion."
Lilith ja Luna Lee. "Mehetapja/Süütu/Vari"
The Temptation of Temptation
Sulev Keeduse maailmad — ja pole vist vaja mainida, et tegemist on vägagi eriliste maailmadega — on mind aastaid hullutanud ja painanud oma barokse ülikülluslikkuse, rabava kihilisuse, ülitiheda faktuuri, rafineeritud õhustiku ja sümbolite tulevärgiga. Ja muidugi kõikvõimalike metafüüsiliste eriefektidega. See kõik teeb Keedusest peale "esteetilise kiusatuse aastast 19XX" ka tõelise "intellektuaalse kiusatuse aastast 19XX". Keedus intrigeerib, provotseerib, käivitab ja hoiab käigus tohutut eksegeetilist ja hermeneutilist masinavärki; tema puhul pole miski võimatu, käiku läheb iga tõlgendus: marksistlik, skisoanalüütiline, sotsiaalkriitiline, postfeministlik, trans-/post-humanistlik, postinternet jne. Võimatu on valida! Seepärast ei jäägi mul üle muud, kui valida esiteks nimed: sest nimed on tähtsad!
Ayahuasca Keedus
Nimed on tähtsad ja ka maagilised. Siinkohal tarvitseb meelde tuletada vaid paari esimesena pähe kargavat müütilist operaatorit või poliitilist kastraati, kuidas soovite. Näiteks surematu ironman Stalin — vene "stalj" tähendab terast! Siis on meil (seni veel) üsna surelik Putin — aga vene "putj" (tee) ja indoiraani "budh" viitavad üheselt Buddhale ja äratusele ning virgumisele, aga ka müütilisele igavesele kulgemisele Tao’le! Noh ja Donald Trump polegi muud kui Lihtsalt Trump! Nagu näeme, on nendesse nimedesse peidetud või isegi kodeeritud selge ideoloogiline ja poliitiline sõnum, ja ilmselt ka agenda…
Nimemaagiaga jätkates ja juba ka filmile lähenedes on me ees… Keedus ja Lest! Mida veel tahta! Kui ma esimest korda Sulev Keeduse nime kuulsin, olin just tulnud oma esimeselt ayahuasca-tripilt ja mulle turgatas korraga pähe, et "hmm, vaat kus võimas nimi tüübil!". Tõepoolest, psühhointegratiivne agent ayahuasca on teatavasti Uuest Maailmast pärinev hallutsinogeenne keedus (brew), mille peamised keemilised toimeained on dimetüültrüptamiin (DMT) ja harmaliin, ja kokku on see/ta keedetud väga täpselt doseeritud taimsetest komponentidest, olles üks kõige võimsam vähestest teadaolevatest ja toimivatest substantsidest, mis teeb võimalikuks suhtlemise teiste intelligentsete eluvormidega, olgu need siis taimed, loomad, tulnukad, inglid, vaimud jne.
Tõepoolest, oma hiilgava karjääri jooksul on Keedus loonud toimiva suhtluskanali igasuguste rohkem või vähem veidrate ja isevärklike (intelligentsete) eluvormidega: kõik need seksuaalselt äärmiselt haavatavad ja ärakasutatavad noored naised, kohe-kohe ümber kukkuvad tuletornid, kaelakukkuvad kirikud, tummad, küberneetilisena mõjuvad poisikesed, mitut masti glamuursed hälvikud, indigoperverdid, mutantseeniorid, kristallvanurid…
Keeduse uuel ja vapustavalt võimsal, ligi kahe ja poole tunnisel 3 in 1 tripil kohtame teiste hulgas näiteks ebamaiselt ilusat süütut tüdrukut, väljanokitud silmadega poissi, segiläinud ingeri vanapaari, Fidel Castro enda poega, hullu teofiilset preestrit, jalutut paradiisilindu, puudri all olevat prohvet Joeli jne, jne, kes kõik on agarad meiega suhtlema ja kõigile meie küsimustele vastama. Nad on otsekui müstilised entiteedid ayahuasca-tripil — seda muidugi vaid siis, kui meil on julgust lasta asjadel juhtuda, unustamata, et puhastumine ja paradiislik õndsus tulevad pärast lõputuna tunduvat… oksendamist, roojamist ja higistamist.
Nii… ja kui te lasete asjadel juhtuda mõnel imelisel õhtul kuskil Häädemeeste või Ikla kandis, sulistades Liivi lahe madalas päikesest kuumaks köetud vees, siis — olles muidugi piisavalt kannatlik — võib juhtuda, et lest ujub teie juurde. Olgu üksi või hulgakesi… Jah, võib juhtuda, et korraga on isegi terve hulk noori lest’i seegamas…
Niisiis Sulev "Ayahuasca" Keedus Feat. Rea "Delphis" (delfiin/kala lad k —Toim) Lest! Tulemus loomulikult ei saagi olla muud kui üleloomulik!
Aga nüüd peaasja juurde. Ja peaasi meie meestekeskses, misogüünses ja seksistlikus süü-, hirmu- ja vägivallakultuuris on looooomulikult
süütus on/off
Huvitav, kui syytus kirjutada kahe igrekiga, ei tundugi ta enam nii süütu. Tõepoolest, süütus pole alati süütu olnud — meenutagem kultuurisegmente või ka terveid kultuure, kus „süütusel” genitaalses tähenduses pole ei tüdrukute, poiste ega nn täiskasvanute jaoks üldse mitte mingisugust sisu. Võtkem näiteks partnerluskultuurid mis tahes ajal — defloratsioon (e k õietustamine) võib/võis toimuda näiteks kolme- või kolmeteistkümneaastaselt, vahet pole, mängides teiste lastega. Alati pole partneritki vaja, saab teha ka soolo, näiteks šampoonipudeliga (20. sajand) või ema vibraatoriga (21. sajand), või äärmisel juhul fascinum’iga (Jumala elevandiluust fallos) Tundmatu Jumala Templis (1. sajand, Rooma). Initsiatsiooni täiskasvanute maailma tähistab poistel esimene seemnepurse ja tüdrukutel esimene menstruatsioon.
Naise genitaalne puutumatus, erinevalt mehe genitaalsest puutumatusest on tuvastatav füüsiliselt. Mingil ogaral põhjusel nimetame me seda süütuseks, mis eesti keele- ja meeleruumis pole mingi süütu sõnakõlks, vaid legalistlik moraalikategooria ja lahutamatult seotud süüdiolemise ja karistamisega. Aga bioloogia moraliseerimine mis tahes põhjustel pole lihtsalt süütu debiilsus, vaid pigem kõikehävitav kretinism.
Muide, indoaaria patriarhaalses kultuuriruumis viitab ladina sõna virgo (e k neitsi) tüvi "vir" (lad k mees) hoopis mehelikkusele (vir-ilitas) ja vooruslikkusele (vir-tus): vooruslik on kõik, mis on mehelik — naissoost anatoomiline neitsi ongi mingis mõttes mees — ja igasugune rünne mehelikkusele on võrdsustatud ründega meesjumala(te) ja olemasoleva maailmakorra vastu. Pärast rünnet saab mingi äraspidise (mõistagi meheliku) loogika järgi süütust süüdlane, st tüüpiliselt on "süüdi" ohver/naine, aga mitte nn süütuse äravõtja/mees!
Esimesel pilgul pentsik, aga tegelikult läbinisti haige ja seksistlik idee naise "neitsilikkusest" saab mehekesksetes kultuurides lausa eksistentsiaalseks ja metafüüsiliseks probleemiks. See muutub ülitähtsaks seal, kus naine on saavutanud — juba! — omandi staatuse. Mis aga tähendab lihtsalt, et naine ei ole enam/veel koduloom ega libu, vaid ainult asi, nt mööbel. Ja muidugi, mis tahes materiaalse omandi käitlemisel või üleminemisel ühelt omanikult teisele, näiteks abielludes, peab keegi — mingi jäigastunud ja halastamatu mehelik Moraal, Institutsioon, Jumal, Riik jne — garanteerima omandi puutumatuse.
Do Not Accept If Seal Is Broken ja Money Back System! [idioomid. Ära aktsepteeri (kaubasaadetist), kui kleebis/pitser on katki. Raha tagasi süsteemi! Vaba tõlge — Toim]
Tõepoolest, mees tahab oma raha tagasi. (Näiteks Thomas Hardy bestselleri "D’Urberville’ide Tess" mehelik kangelane Angel Clare suudab oma väljavalitud tüdruku genitaalsest süüdlusest teha eksistentsiaalse, ja majandusliku tragöödia, mis lõpebki nn süüdlase hukkamisega. Loomulikult on ta vaid üks tuhandetest meie kultuuri- ja religioonisangaritest, keda näikse vaevavat eriliselt räige hüümeni-obsessioon, macho’lik neitsinahakultus.) Defekti(de)ga asi tuleb tagastada tootjale või eelmisele omanikule, kes peab läbi viima refloratsiooni, taasõiestamise. Selleks on eri aegadel kasutatud näiteks kalapõit vms ja defloratsioon 2.0 viiakse siis läbi tuvivere abil, tõsiasi, millele ka Keedus elegantselt vihjab. Moodsas rekonstruktiivses hümenoplastikas kasutatakse reeglina kliendi enda laseriga töödeldud nahka ja näiteks USAs maksab see protseduur u 4000 $.
Olgu märgitud, et eesti tüdrukute esimene seksuaalvahekord toimub praegu enamasti keskmises või raskes alkoholijoobes või GHB all ega paku seetõttu mingit huvi.
Mehetapja
EV 100: Ood Eesti neitsinahale
Keeduse hallutsinogeenses ja hüpnootilises akvaariumis ujub noore Ozzie Osbourne’iga erakordselt sarnane Rea Lest. Otse loomulikult on Rea Lest jumalikult ilus ja sexy, aga arhetüüpne tulevikusüüdlane (Susan Sontagi "tulevikuhaige") ei saagi olla muud kui "jumalik ja sexy", sest teda ootab ees terve sajandi pikkune põrgulik tripp läbi Eesti meheliku süü- ja süütusepõrgu otse meie tänasesse neoliberalistlikusse ja natsikapitalistlikusse ossiparadiisi. Muuseas, paneme tähele filmi ainulaadset rõhuvat koloriiti, mille Keedus on disaininud EV 100 juubeliaastale kohaselt depressiivselt luitunud ja määrdunud sinimustvalgeks; isegi veri on tal räpaselt mustjas ollus ja "päikene, va pudrusilm" ainult kergelt kahvatuvalge.
Selles õõvastavas sinimustvalges virtuaalse ja aktuaalse reaalsuse mürgises kokteilis — e-riigile kohases (kuri-)kuulsas liitreaalsuses (augmented reality) — saab Rea Lestast (Kala) Maara (Mehetapja), Maarast saab Elina (Süütu), Elinast saab Luna Lee (Vari) ja Luna Leest saab linnupeaga naine (kõik Rea Lesta supersooritus). Tuletame meelde neid loendamatuid linnupeaga inimesi ürgsetel kalju- ja koopajoonistel: nad on üsna ilmselt šamaanid-kujumuutjad-triksterid-psühhonaudid jne.
Veelgi enam, Luna Leest saab ei midagi vähemat kui Sol Niger, päikesevarjutus! Kuid ärgem rutakem ette!
Noh ja Luna Lee võib muidugi vabalt olla ka tuvi, kelle ta oma suus ellu äratab — st annab linnule tagasi tema hinge, ruah’i. Äkki Luna Lee polegi Püha Vaimu sümbol, vaid Püha Vaim ise? Ikonograafiliselt kujutatakse Püha Vaimu tihti just valge tuvina.
Nii on ka üsna loomulik, et vastavalt meie maskulinistliku kultuuri kreedole „naine peab olema nähtaval, mitte kuuldaval” ei räägi see täiuslik kala „Mehetapjas” üldse. Mis pole ka ime, sest nagu taani lingvist Otto Jespersen sadakond aastat tagasi väitis: "Naised solgivad keelt." Tummana kehastab Maara René Magritte’i surematut Sirena invertida’t aastast 1934: maalil on ümberpööratud näkineid, kala pea ja ülakeha ning naise alakehaga absoluutne delphus (üsk kreeka k — Toim), mille poliitiliselt ja moraalselt korrektne lahtikorkimine — kaasavara, laulatus ja muu blaa-blaa — saabki toimuda ainult vee all.
Ja ühtlasi kehastab Maara täiuslikku mehetapjat. Sest naise vaikimine teadagi tapab. Maara polegi "mehetapja süütu vari", vaid tapab vähemalt sama otsustavalt ja lõplikult, nagu Dina (Maria Bonnevie) tapab oma abikaasa Jacobi (Gérard Depardieu) Ole Bornedali 2002. aasta blockbuster’is "Jeg er Dina" ("Dina lugu"), mida muuseas sai nautida sama aasta PÖFFil.
Süütu
Oneiriline sekvents: Elina Savolaineni passioon
Erinevalt Dinast, kes lõpuks kehastabki Skandinaavia tüüpi revolutsioonilist ja radikaalset naiste vabadust, sumbub Maara mehetapmine orwellilikku reality show’sse kuskil Ida-Viru kaevandusasulas. Süütu Elina on jälle tagasi õõvastavas tammsaarelikus maailmas kogu oma vanatestamentliku töö-, orja- ja seksuaalmoraaliga. Kala räägib nüüd, aga kõnevõime markeerib ainult vanglat, ei midagi muud. Ja jälle kordub naise jaoks kõik nüri ja tölbi järjekindlusega, nagu mingi luupima unustatud normaliseeritud patoloogia: naine saab juriidiliseks subjektiks/inimeseks paradoksaalselt alles siis, kui ta on saanud objektiks/omandiks, st ainult kellelegi, mehele või mingile institutsioonile kuuludes. Sellest ka see lõputu nämmutamine defloratsiooni ümber: kes, millal, kuidas, miks. Ja jälle on naine enne vägistamist igaks juhuks tappa ka saanud, et tal mingil juhul ei tuleks pähe vastu hakata jne.
Keedus analüüsib kiretult, aga äärmise empaatiaga tänase somnambuulse töö- ja ahistamiskultuuri üht versiooni neljakümnendate lõpust ja maailm, mis meile avaneb, on tülgastavalt post-everything: hoolimata kogu vaevalisest emantsipatsioonist jne saab naine olla ikka ainult pandav, tehtav, tapetav, võidetav, toidetav, kaitstav. See on maailm, kus naise või tüdruku „no” means yes, and „yes” means anal, kus isegi onu Heino osutub igatsetud messiaks, kus neitsinahk peab jälle maailma lunastama ja päästma. Mida see ju teebki. Kõlab tuttavalt? Siin ja praegu? No hay problema!Sest see ei ole Freudi "Ahistus kultuuris" ("Das Unbehagen in der Kultur"), see on midagi hoopis rängemat ja rõvedamat.
Aga Keeduse psühhedeelne fatwa paneb onu Heinod lõpuks lindude keelt kõnelema ja vette kaduma, sest igasugune domineerimisloogika hävitab domineerija vähemalt sama efektiivselt kui domineeritu. Ilmneb tüüpiline Hegeli orja-isanda situatsioon, kus on võimatu tuvastada, kes kellest sõltub või kes kelle eitust eitab: kas ori isanda oma või vastupidi. Lõpuks peab kogu see orjade-isandate maailm koos oma jälgi libido dominandi’ga ürgvette haihtuma, sest Luna Lee lunastab!
Vari
Luna Lee: Kuu on uus Päike
Sest kes siis lõpuks on Luna Lee: Püha Vaim? Kuu? Nukk? Neitsi? Tapja-bitch? Lind? Skorpion? Vastuse võite saada kinos. Mina lõpetan oma aruande lüsergiinhappe abil:
Päike pole mitte alati ja kaugeltki mitte kõigis kultuurides "Mees", nagu ka Kuu pole "Naine". Aga meie militaarselt maskulinistlikus maailmas praegu, vastavalt seksualiseeritud teadustele, saab Maa koos Kuuga — kes mõlemad on ju stereotüüpselt naised — tiirelda ainult ümber Päikese, kes loomulikult on Sol Invictus, st Mees. Ja mitte vastupidi — nagu veel ainult umbes viissada aastat tagasi, mis ju tegelikult on aktuaalne inimkogemus siin ja praegu: iga lollgi saab aru, et päike liigub, st tõuseb ja loojub, aga maa seisab kindlalt paigal! Ja ainult mingi korporatiivsest huvist pimestatud teadlane või ideoloog väidab vastupidist! Muuseas, meie olemegi need tontlikud valgete päikeseprillidega, väljanokitud silmadega teadlased, kes pole mitte kaotanud oma mõistust, vaid kõik peale oma mõistuse.
Keeduse Messias on Luna Lee, see müstiline delphis, kelle delphus peab lunastama ja päästma meie surmani haige maailma, mille olemuse võtab geniaalselt kokku Lilithi (Piret Krummi ülistiilne esitus) itk: "Dollar, my baby!".
Ja jälle nomen est omen: Lilith oli juutide pärimuse järgi Aadama esimene naine, täielik error, kelle Jumalad (Elohim) tema tarkuse ja sõltumatuse pärast Eevaga asendasid ja kelle nimi (akadi Lil-itu) viitab öödeemonile, öölinnule, Kuule, aga ka lõunatuulele, kõik muidugi pahaloomuliselt naissoost.
Luna tähistab Kuud ladina keeles ja on ühtlasi kuujumalanna Rooma mütoloogias, aga viitab ka lunastusele ja lunarahale. Lee, võimalik, et tuletatud semiidi tüvest LYL (öö), on tulease või kolle. Luna Lee "leeb": verb "leema" väljendab potentsi, "millegi võimalikkust tulevikus".
Luna Lee ei tõuse muidugi pärast mehe kukutamist tühjaks jäänud troonile ega asu moodustama koalitsioone teiste rõhututega, olgu need neegrid, peded, naised, loomad, luuserid või kõrvalehoidjad. Ta ei tsiteeri Butlerit, Cixous’d või Eislerit jne ega keera primitiivseid kahendvastandusi ümber. Ta lihtsalt varjutab päikese!
Küünilisem osa meis võiks muidugi öelda, et odav ja tarbijasõbralik päikesevarjutuse trikk pole midagi muud kui virulentsete feminatside massidele suunatud salasepitsus, et noid pimestada, segi ajada ja manipuleerida. Noh, samahästi võiks väita, et odav ja tarbijasõbralik päikesepaistmise trikk pole midagi muud kui ideoloogilise maskulinismi vandenõu masside lolliks ajamiseks — kummaline, et Sol Invictus tõesti rasestabki naisi läbi nende silmade, paljalt neile silma vaadates, ja sündivad lapsed on valgusolendid, sh yagé liaan B. caapi, millest valmistatakse ayahuasca keedus.
Nagu näeme: ring on täis, kõik pöördub tagasi! Kuu on Päike on valgus on ülihiilgav pimedus, The Superluminous Darkness, millest kõneleb staarmüstik Doctor Seraphicus Bonaventure ja mis on lõpuks väljendatav ainult linnuhäälena Luna Lee huulil.
Coda
Angelos: Linnud,
kellest alles palju hiljem, kristluse levides, saavad inglid, angelos. Keedusel on neid tuhat korda vähem ja nad on tuhat korda võimsamad kui Hitchcockil. Ja paradiisilind Apus on jalutu, sest ta on piiripääsuke ja milleks talle jalad, kui tal on tiivad! Halleluuja.
„Mehetapja/Süütu/Vari”. Režissöör: Sulev Keedus. Stsenaristid: Sulev Keedus ja Madis Kõiv. Operaatorid: Erik Põllumaa ja Ivar Taim. Produtsent ja monteerija: Kaie-Ene Rääk. Kaasprodutsent: Rasa Miškinyte. Kunstnikud: Toomas Hõrak ja Anna-Liisa Liiver. Kostüümikunstnikud:Reet Aus ja Tiiu-Ann Pello. Helilooja: Martynas Bialobžeskis. Helirežissöör: Saulius Urbanavičius. Osades: Rea Lest (Maara, Elina, Luina Lee), Jörgen Liik (Saska), Üllar Saaremäe (Johorka), Toomas Suuman (Mito), Risto Vaidla (Heino Moss), Ain Lutsepp (Volli), Helena Merzin (Luise), Meelis Rämmeld (Raul), Piret Krumm (Lilith), Sergo Vares (Joel), Tambet Tuisk (Isa Teofilos) jt. Mängufilm, 141 min. Tootjad: F-Seitse ja Era Film, 2017. Esilinastus 26. XI 2017 Filmimuuseumis Tallinnas.
Artikkel ilmus Teater. Muusika. Kino detsembrinumbris
Toimetaja: Helen Eelrand