Rea Lest: imestan, kuidas on võimalik sellest maailmast nii erinevalt aru saada ({{commentsTotal}})

Rea Lest TMK jaanuarinumbri kaanel.
Rea Lest TMK jaanuarinumbri kaanel. Autor/allikas: TMK

Näitlejatööst, elust ja ilmast vestles näitleja Rea Lestaga Donald Tomberg.

Mul on paar küsimust, mida intervjuudel ikka kordan. Millised maastikud sulle meeldivad?

Mulle meeldivad udused, tühjad, lõputa... murtud valgusega maastikud, väljad. Ja samas mingisugune massiivsus. Ma ei ole oma elus väga palju kaljusid näinud, ookeani ma olen korra näinud – maastiku jõud, mille ees ma alati nagu tardun või kohkun hetkeks, saades aru, et ma ise ei ole selle kõrval mitte midagi. See on ka põhjus, miks mulle kohutavalt meeldivad äikesetormid. Õigemini, mu lemmikhetk on see, kui äikesetorm ei ole veel päral, aga see pakitsev pilv on su kohal ja on nagu mingi must sein, vaikuse hetk, soe, harras vaikuse hetk, mis on enne tormi, kui õhk on meeletult paks mingist pingest... Et jah, mingid maastikud, mis kuidagi, teataval määral tekitavad minus väikest hirmu või panevad pea natukene ringi käima.

Sa äikest juba nimetasid... Ja ikkagi, millised ilmad sulle meeldivad?

Miskipärast on alati olnud nii, et kui hommikul on pilves ja hall, ebamäärane ilm – selline sügis –, siis säärase "halva ilmaga" tunnen ma ennast just vabana. Loomulikult ma hindan ka suve, seda vähest päikesepaistet ja soojust, mis meile siin laiuskraadil on antud, aga kui ärgates on õues särav päike ja kõik on nii rõõmus, siis maailm justkui kohustaks mind ennastki kuidagi kasulik ja rõõmus olema, kuhugi minema, tegutsema... Aga kui on sompus ja vihmane ilm, siis ma tunnen, et ma võin teha, mida tahan.

Oled õppinud Westholmi gümnaasiumis. Oma varasemates intervjuudes oled rääkinud, et ka teatri avastasid endale gümnaasiumis, üsna juhuslikult, tänu bioloogiaõpetajale, kes su kooliteatrit tegema kutsus. On sul olnud ka teisi huvisid peale teatri?

Jah, varateismelisena tekkis mul ootamatu vaimustus fotograafia vastu. Algus oli üsna klassikaline, leidsin pööningult vanaisa vana Zeniti, panime filmi sisse ja kuna vanaisa oli varem fotograafiaga tegelnud, siis ta ka kohe aitas mul seda maailma avastada ja uurida. Ja siis ma käisin aastaid Nõmme noortemaja fotoklubi pimikus, tundide viisi ikka: ilmuti, lahusti, vesi, kinniti... jälle suurendamine... Mulle kohutavalt meeldis see ja meeldib siiani.

Mis sind selle juures võlub?

Mu seletus on nüüd väga lihtsakoeline, aga... mingisugused mustrid, jooned, mis kuuluvad reaalsuse, antud tegelikkuse juurde, aga toovad selle esile nii, et tekib kuidagi kahetine mõistetavus. (Osutab ja toob käigult näite.) Näiteks kas või need kaks tooli, peeglilaud ja peegel nende kohal – nõnda võttes on see ju lihtsalt üks olmeline nurk, aga tal on ka mingisugune rakurss, kus temast saab midagi muud. Või see, kui rakursi ja valguse abil saab mingist tasapinnast äkki maastik – need on sellised pisikesed detailid, ma ei tea, mida need tähendavad, aga kui ma midagi sellist avastan, siis ma võin sattuda tundideks oma kaameraga ka tapeeti filmima või pildistama.

Näitekunsti juurde liikudes: õppisid XXVI lennus (kooli ajal tunnustati Read ka Panso preemiaga – toim), teie kursuse juhendaja oli Tiit Ojasoo. 2014, pärast lavakooli lõpetamist tulid koos nelja kursusekaaslasega NOsse näitlejaks. Graafik on NOl praegu väga tihe: detsembri keskel sõidate Rooma, kus teile antakse üle Euroopa teatri preemia kategoorias "Uued teatrireaalsused". 22. detsembril on tulemas korraga kaks uuslavastust: "Hüsteeria", lavastaja Ene-Liis Semper, ja "Heasoovijad", lavastaja Tiit Ojasoo. Kui nüüd aga veidi tagasi vaadata, siis uued lavastused on, sajast tagasi loetuna, järjekorras juba NO33 ja NO32 ja ka trupi koosseisus on aja jooksul muutusi toimunud. Kuidas sulle tundub, millises etapis NO praegu on?

Ma ei saa muidugi rääkida teiste eest, vaid ikka sellest, mis tunne minul on. Kui uutena NOsse läksime, siis oli see aeg, kui paratamatult üritasid vastata ka mingile ebamäärasele ootusele. Mis mulle aga praegu kohutavalt meeldib, see on arusaamine – ja tundub, et see on hakanud meis kõigis n-ö uutes tekkima –, et ma ei saagi ju olla samasugune kui ükskõik kes teine. Meid on trupis üheksa inimest ja mida aasta edasi, seda rohkem ma näen, kui erinevad kõik on, ja mina samuti. Ei saa eeldada, et kõigile inimestele meeldivad ühesugused asjad, et me mõtleme elust või kunstist ühtemoodi. Kõik on erinevad, nii ka see, millest keegi süttib või erutub. Kuna Tiit oli meie, "uute" õpetaja, siis mulle tundub, et nüüd on lõpuks saabunud hetk, mil me kõige paremas mõttes ei suhtu enam temasse kui õpetajasse. Ühesõnaga: sina oled inimene, mina olen inimene; ma ei eelda enam, et sul on kõik vastused ja et sa tead kõike. Saan aru ka sellest, et vahel me keegi ei tea vastuseid. Et on ühine otsing. Olen ka aru saanud, et minu noorus annab mulle teatud mõttes ka õiguse eksimiseks, noorus õigustab mu "lollust" (naerab) — ja et selles ei ole tegelikult mitte midagi halba, et nii see ju on. Näitlejana peab olema ka eksimisruumi, iga päev on see eksimisvõimalus olemas. Iga lavastuse tööprotsess on mingisugune uues suunas minek, sisenemine tundmatusse.

Kuna me suhteliselt harva lähtume valmis näidendist ja kuna lavastusprotsess areneb enamasti nii, et alustame abstraktsest, olgu selleks siis tunne, teema või sõna, millele töö käigus püüame anda kuju või vormi, siis esimesed proovid kuluvad ikka kõikvõimalike fantaseerimiste ja vaidluste peale, ent see on ka väga intensiivne koostöö ja mõtlemine – lõpuks on ikkagi oluline leida see, kus on meie puutepunkt.

Teatritegemise juures tulevad tihti jutuks selle kaks külge: isiklik ja üldisem. Isiklikku sobib hästi illustreerima tuntud küsimus: mis viib rähnipoja puu otsa? Millele, arvan, saab vastata ka nii, et "lihtsalt meeldib mängida ja kõik" – noh, on lihtsalt orgaaniline lähedus selle kunstiga... Ja siis ka teine külg, nagu küsimused, kas kunst muudab maailma, kas kunst peaks sekkuma ja milline on tema missioon. Kuidas sa nendele külgedele vaatad? Iseenesest pole nende vahel ju ka vastuolu.

Mulle tundub, et esmane impulss teatrit teha tuleb ikkagi minu isiklikust vajadusest ja võimalusest avastada iseennast ning ka abstraktseid keskkondi ja maailmu. Teha seda koos teiste inimestega, aluseks mingid kokkulepped, mis on väljaspool meie igapäevast sotsiaalset normi. Jah, see vajadus mängida... asi ei ole siin enese väljaelamises, see on uutmoodi ja ootamatute tähenduste loomise võimalus, mis nõnda tekib. Mulle tundub, et see rikastab mind inimesena ka. Mulle meeldib mõelda, et see on ka iseenda võimalike vormide otsimine või avastamine. Et mis siin sees veel võib olla. Ja ikka oled oma naha ja igatsustega selle kõige taga, kuigi seda, kes etenduses lõpuks laval tegutseb ja toimetab, on võimalik ja tulebki käsitleda kui tegelast.

Ja kunstniku vastutus?

Jah, see on oluline. Ma olen ju olukorras, kus peaaegu igal õhtul astun lavale ja saalis on siis need 30–200 inimest, kuidas kunagi, kes on usaldanud kaks väärtuslikku tundi oma elust meile. Kui tegime Juhan Ulfsakiga lavastust "Unistajad" (2017), siis Juhan kasutas tihti väljendit "me kutsume need inimesed endale nagu külla". Jah, me ju kutsume nad iseendid vaatama. Kui nüüd maksumaksja raha välja arvata, siis ma ei oska öelda, mis muu inimlik vastutus see veel peaks olema või kuidas see erineks sellest, mille eest ma vastutan inimesena iga päev, olles selles ühiskonnas, selles maailmas. Ma arvan, et kokkuvõttes vastutad selle eest, et see, mida sa teed või näitad, tuleb mingist isiklikust tundlikkusest, isiklikust vajadusest ja ilma igasuguse muu agendata, nagu näiteks propaganda või raha.

Küsin sellise laste küsimuse ka kõrvalepõikena siia juurde. Millised omadused sulle inimeses meeldivad?

See on nüüd küll väga ümmarguselt öeldud, aga mulle meeldivad inimesed, kelle süda on õiges kohas. Või noh, et kõigepealt on inimene – enne igasugust karjääri, edu, raha, prestiiži, mida iganes. Et sa ei tee teisele inimesele haiget, isegi mitte enda kasu pärast; et sa ei lähe tegema asju teiste arvelt. Mulle tundub, et see on kõige tähtsam.

Tagasi teatri ja vaikselt juba ka filmi poole liikudes: olgu see õhtune etendus või töö võtteplatsil, näitleja ülesanne on ikka justkui sama, tingimused ja tööprotsessid aga üksjagu erinevad. Teatris sünnib õhtuse etenduse tervik ja mäng läbi pidevuse, siin ja praegu. Filmis jaotuvad võtted vahel mitme aasta peale, stseene filmitakse läbisegi. Võid rääkida kaadris nagu "kallimale", aga tegelikult räägid platsil kuhugi tühjusesse või hoopis kaamerale, ja "kallim" võib-olla sügab samal ajal pool meetrit eemal kõrva... Kuidas hoida filmis mängides tervikutunnet?

Minu kogemuste baas, arvan, ei ole piisav, et siin lõplikult või rahuldavalt vastata. Enda tunnetuse järgi sõnastaksin aga nii, et teatris, kui etendus algab, saab kokku väga palju erinevaid energiad. On kakssada inimest kes istuvad publikus, nende energia mõjutab seda ruumi, siis on näiteks kümme inimest laval – loeb see, kuidas nemad omavahel kohtuvad. Ja ühest hetkest hakkab see kõik liikuma ja läheb siis koos, mingisuguse vääramatu jõuga lõpuni. Ja mingist hetkest pole seda liikumist enam võimalik suunata – ta lihtsalt läheb mingi oma hooga. Aga filmivõtete puhul on paratamatult pausid ju vahel. See, mis filmivõtete puhul hoiab mind tegelase, selle maa­ ilma ja loo juures, on ikka teatav tunne ja fantaasia, mingisugune igatsus selle maailma järele, mis on seal filmis. Ja kuigi mind saadab võttel see neljakandiline kaameraraam, mille sees on lääts, mis liigub ja mind jälgib, ei taju ma selle läätse taga tuhandeid vaatajaid, kes seda filmi ehk aasta või kahe pärast näevad, ja mul on ikka tunne, et ma olen üksi oma fantaasiaga või kahekesi oma partneriga. Kui film on lõpuks käinud montaažis ja kõigis teistes protseduurides, siis see, mis sealt välja tuleb, on juba üks teine asi kui see, mis on võtteplatsil.

Kas lavakool annab õpetust ka filminäitlemise osas?

Lavakool ei sisalda otseselt filmiõpet, aga veel enne, kui meie lend lõpetas, tegi Andres Puustusmaa koolis paarinädalase lühi­töötoa teemal "Inimene ja kaamera" – mida tähendab duubel või stopp, mis on suur plaan, keskplaan ja nii edasi, ja neist algteadmistest oli igati kasu.

Sel aastal on linastunud kaks mängufilmi, kus sul on kandev roll. Ka lisa on tulemas. Nimeta palun oma senised filmitööd.

Suleviga alustasime "Mehetapja/Süütu/Vari" filmimist 2013. aastal, kui ma alles õppisin. Võtted kestsid aastani 2017. Kusagil seal vahepeal toimusid Raineri "Novembri" (2017) casting’ud ja võtted. Vahepeal tegin ka väikese rolli Kadri Kõusaare filmis "Ema" (2016) ja siis tuli Martti Helde "Skandinaavia vaikus", mille võtteperiood veel kestab. Nüüd jaanuaris-­veebruaris peaksime saama selle lõpuni filmitud. Nii et jah, kõik need võtteperioodid ka segunesid üksjagu.

Kuidas kirjeldaksid oma koostööd Sulev Keedusega?

Võib-­olla nii, nagu Sulev seda esilinastuse­-eelses kõnes ütles: tulime hommikul platsile, ütlesime teineteisele "tere", filmisime ja siis õhtul ütlesime "aitäh, head aega"; see ongi kõige täpsem sõnastus. Vähemasti esimene novell "Mehetapja" möödus küll niimoodi. Teiste novellidega oli arutamist juba natuke rohkem.

Sulev usaldas üllatavalt palju üht noort tüdrukut, kes tol hetkel polnud kindel milleski, mida ta teeb. Ta arvestas ikka väga kõigega – et mis mõte või tunne mul oli mingite dialoogide või hetkedega. See üllatas mind väga ja ma olen selle eest väga tänulik. Ja see, et me algatuseks suurt midagi ei rääkinud, kuidagi sobis. Sest see maailm, mille Sulev kaadris üles ehitas ja kuhu ta mind sisse kutsus, oli juba iseenesest tohutult tugeva atmosfääriga, mis hakkas juba ka ise suunama. Mul oligi väga tihti tunne, et ma astun sinna nagu mingisugusesse teise maailma. Ja Sulev oli ise see, kes seda atmosfääri suuresti seal võttepaigas hoidis.

Kuidas ta siis hoidis? Kuidas ta ehitas seda kaadrit-maailma?

Ma ei tea. Seda ma ei näinud. Aga üks lahe näide tema põhjalikkusest, mida ma nägin, oli selline: kaader oli paigas, näitlejad olid paigas, kõik olid valmis – "Sulev ütle, millal on võte!" Sulev istus monitori ees ja vaatas, ei öelnud midagi, kaua oli vaikus ja siis ta lõpuks läks ja sättis laudliniku kaks sentimeetrit ühele poole, läks tagasi ja ütles: "Nüüd." Siis ma sain aru, et ahah, selge.

Küsin veidi ka su ema-isa kohta. Arutad sa nendega ka elu ja asjade üle?

Jaa. Ma isegi ei oska neid tihti näha kui oma vanemaid, nad on nagu kaks lahedat tüüpi, kellel ma käin külas, söömas ja kellega me joome vahel hommikuni veini ja räägime kõigest. Ses suhtes on mul nagu kaks lähedast sõpra.

Vendi-õdesid?

Jah, mul on noorem vend, kes õpib Tartus sotsioloogiat. Vennaga ma küll väga palju ilmaasju ei aruta, sest mul on tunne, et me oleme ju kuidagi üks ja saame niigi teineteisest aru, nii et mis siin ikka nii väga seletada. Vähemalt on mul selline tunne.

Mis sulle rõõmu teeb?

Ootamatused. Ootamatud kohtumised, kokkusattumused. Kõiges, mis on plaanipärane, saab ju alati leida nii head kui ka halba, saab mitmeti vaadata. Aga ootamatused on alati mingisuguse värskuse ja rõõmu allikad. Keegi on öelnud, et ootamatused siin elus on see, mis on päriselt, kõik muu on illusioon. Ehk siis, et elu ise on oma olemuselt ootamatu ja see lihtsalt juhtub.

Aga mis haiget teeb? Kui vaatad enda ümber, ilma et peaks tingimata kuidagi suurelt üldistama.

Mind paneb imestama, kuidas inimesed on võimelised sellest maailmast ja üldse inimeseks olemisest niivõrd erinevalt aru saama. Mis haiget teeb, on ahnus ja tohutu omakasupüüdlikkus. See, kui inimene peab ennast tähtsaimaks osakeseks selles maailmas ja seetõttu peab kõik muu teda teenima. Aga eks see ole vist ka evolutsiooni paratamatus, et metsa asemel nähakse üha rohkem mööblit, maa ei ole enam toitja, vaid erinevad ehitusmaterjalid jne.

Jah. See mets, mis oli siin enne mind, on minu omand – võtan maha, kui tahan...

Vaatasin hiljuti ühte Werner Herzogi dokumentaali koopauurijatest, kes avastasid Prantsusmaal koopa, kus on säilinud ilmselt 32 000 aasta vanused koopamaalingud (vanem kiviaeg, periood ammu enne viimast jääaega – toim). Ja need olid imeilusad. Ja kõik, kogu elu, mis seal maalingutel oli, nägi välja sama värske, nagu oleks see maalitud eile. Üks uurijatest rääkis, et selleks, et mõista, mida nad kiviajal sinna koopaseintele maalisid, kuidas nad tegelikult elu nägid, peaksime tulema koopast välja ja vaatama ümbritsevat loodust. Sest see on see, mis tekitab n-ö müüdi või arusaamise sellest maailmast. Ja ilmselge on, et need inimesed tajusid mingit otsest kontakti oma esivanematega; et nende jaoks ei olnud selliseid ületamatuid piire, et on inimene ja on loom ja siis on mingisugune teispoolsus. Kui vaadata neid maalinguid, siis seal on näiteks kuju, kellel on mehe keha ja karu pea... Ühesõnaga, see kõik oli loomulik. Samas, see reaalsus, milles nemad elasid selles looduses, nendes koobastes, seal on mingi täiesti teine vaimsus, mida minul praegu siin, antud ajahetkel ei olegi võimalik tajuda või praktiseerida. Sest mul on kadunud side loodusega, milles ma elan. Sest, olgem ausad, ma ei ela ju tegelikult looduses, ma elan keset mingisugust asfalti ja betooni ja aeg­ajalt käin looduses, lootes, et äkki ta veel võtab mu omaks. Me ilmselt oleme arenenud inimkonnana sinnamaani, kus me enam ei olegi võimelised tajuma, mida loodus tähendab või mida tähendab see, et igal puul on hing. Et mets ei ole ainult raha, et mets on midagi veel.

Vestluse lõpuks veel selline küsimus. Loomad ja linnud, kuidas sul nendega suhe on?

Maal vanaema juures, Rakvere kandis Lääne-­Virumaal, on küll lehmad ja koerad, kassid ja kanad, nii et ma olen loomade keskel suviti maal üles kasvanud, aga oma looma või lindu ei ole mul kunagi olnud. Ma olen küll unistanud ühest suurest sisalikust... Ühes loomapoes on mul korra õnnestunud üht rohelist ilusat suurt sisalikku peo peal hoida ja ma lihtsalt mäletan seda tunnet, kui pehme ja habras oli tema kõht minu sõrmede all, ja kui ta tegi oma suu lahti ja vaatas mulle otsa, kui heleroosa... Ühesõnaga, kui tohutult õrn ja habras oli see loom, kes oli usaldanud ennast mingisuguse võõra hiiglase pihku. See hetk kuidagi väga kütkestas mind, aga ma olen aru saanud, et minu tahtmine mõnda looma omada on egoistlik, ja et ühelgi loomal, ma arvan, ei ole seda vaja.

Sa ikka lased asjadel olla. Sulle on enesestmõistetav, et kõigil on mingi oma suveräänsus, mingi oma ruum...

Jah.

Aitäh.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Teater. Muusika. Kino



SUUR LUGU: VALDO PANT 90
Valdo Pant

Valdo Pant: ühel päeval atakiga haiglas, järgmisel süstamatkal

Tõenäoliselt ei saa me kunagi lõpuni teada, milline inimene oli Valdo Pant, kuna ajaga on hakatud teda kohati lausa müstifitseerima. Eesti ringhäälingu esimene tõeline telestaar suutis kolleegide sõnul võluda šarmiga nii tavainimesi kui tsensoreid, aga tööharjumustelt oli vanakurat ise nii enda tervise kui teiste vastu.

FILM
Filmikassett "Paha lugu"

Arvustus. "Pahade lugude" kõikuv dünaamika

Filmikassett "Paha lugu"

"Nissan Patrol”
režissöör: Andres Maimik ja Katrin Maimik

“Varakevad”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

Kokkulepe”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

“Nõiutud”
režissöör: Maria Avdjuško

“Jõulumüsteerium”
režissöör: Katrin Maimik ja Andres Maimik

6/10

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
EV100 kunstiprogrammi juubeliaasta avapauk Kumu kunstimuuseumis

Fotod: Kumus juhatati sisse Eesti 100. sünnipäeva kunstiprogramm

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks loodud kunstiprogrammis on ligi 100 kunstisündmust, mis jutustavad kunstikeeles Eesti olevikust, tulevikust ja minevikust. Eesti sünnipäeva tähistatakse kunstiga Ameerika Ühendriikides, Jaapanis, Itaalias ja mujal Euroopas ning samal ajal ka Virtsus, Valgas, Moostes, Sillamäel ja paljudes teistes Eesti paikades.

Arhitektuur
Neeruti mõisa tornikiiver vahetult enne mahaprantsatamist

Muinsuskaitseamet toetab pühakodade taastamist

Programmist „Pühakodade säilitamine ja areng 2014-2018“ eraldatakse 2018. aastal pühakodade restaureerimistöödeks 606 100 eurot, pühakodade kunstivara konserveerimiseks 13 177 eurot, projektdokumentatsioonide koostamiseks 13 700 eurot ning piksekaitsete ja signalisatsioonide paigaldamiseks 11 655 eurot. Aasta jooksul eraldatavate vajaduspõhiste toetuste reservi jääb sel aastal 15 854 eurot.

MUUSIKA
Arvamus
Mereparaad.

Sada Eesti mõtet. Andres Tiido

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Paavo Järvi

Paavo Järvi: Eestil on juba selline maine, et sealt tuleb midagi huvitavat

16. jaanuaril toimus Estonia kontserdisaalis Erkki-Sven Tüüri 9. sümfoonia esiettekanne Eesti Festivaliorkestri esituses ja dirigent Paavo Järvi juhatamisel. Eesti Vabariigi sünnipäevaks valminud teos kannab pealkirja "Mythos" ning toob kuulajani helilooja nägemuse eesti müüdi kujunemisest.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: