Kruus ütles, et kui kaks esimest filmi oma suurepärase pildikeelega mõjuvad tervikuna, siis kolmas on kõige keeduselikum. "Viimane on niivõrd mitmekihiline, et kõigest paratamatult aru ei saanudki," nentis ta. "Kaks esimest filmi töötasid tervikuna väga hästi. Teemad filmis on tohutult huvitavad, eriti naisvaataja jaoks." Kruus võrdles filmi Rainer Sarneti Novembriga ning leidis need teatud mõttes sarnased olevat.

Kirjanik Tarmo Teder märkis, et kaks esimest filmi olid novellilikud pildid, kolmas aga Keedusele omaselt eklektiline. "Keedus kõnnib alati piiri peal. Ta teeb aeglaselt, korralikult, vaatajat mõnusast tasakaalust välja viivalt. Keeduse filmid on ahistavad, aga mitte niivõrd seksuaalselt, vaid hingeliselt, emotsionaalselt. Need on vaatajat depresseerivad, aga nende taga on alati olulised küsimused."

Teder nõustus Andres Maimiku poolt varem öelduga, et Sulev Keedus on Eesti autorifilmi viimane mohikaanlane.