Sulev Keedus: film on targem kui selle tegijad
"Plekktrummi" saatekülaliseks oli režissöör Sulev Keedus, kelle uus mängufilm "Mehetapja/ Süütu/ Vari" esilinastus hiljuti Pimedate Ööde Filmifestivalil.
Sulev Keedus rääkis, et tavaliselt ta ei oota eriti aega, kui film linastub: “Pigem tahaks varjus olla ja ei tahaks neid esimesi kommentaare ja tagasisidet kohe kuulda. Võib-olla see on seotud sellega, et filmimise periood on väga pikk ja kui see kestab painajalikult 5-6 aastat ja kui see ükskord ära lõppeb, siis see on nagu koju jõudmine pikalt reisilt. Ja kui sa väga pikalt reisilt koju jõuad, tahad pigem omaette olla.”
Mängufilm "Mehetapja/ Süütu/ Vari" on oma vormilt erinev täispikast mängufilmist, kuna koosneb kolmest novellist. “Ka tegevus toimub eriaegadel, ainus, mis on kõigile arusaadavalt kõiki kolme novelli ühendab, on peategelane, keda mängib kõigis kolmes Rea Lest. Ma olen püüdnud teha nii, et see on film, mis vaatab pigem sissepoole kui püüab olla atraktiivne. See püüab siis kõigis nendes erinevates aegades ja erinevates novellides eladagi eri ruumis ja ajas, milles see peategelane elab ja mõista läbi tema tunnete ja sündmuste seda maailma, mis siis tol ajal või praegu on,” selgitas ta uue filmi ideed.
Samas ei meeldi Keedusele oma filme liiga palju lahti mõtestada, sest film peab rääkima enda eest. “Alati on kõige huvitavam ikkagi inimene ja kui teha mängufilmi, siis on eesmärk proovida maailma mõista ja kuna ise püüad ka inimene olla, siis püüda mõista läbi inimese. See alati ei olegi väga lihtne. Alati ei ole ka lihtne tagantjärgi üle selgitada, miks me nii tegime ja mitte teistmoodi. Ma püüan anda väga isikliku vaatenurga ja mul on tunne kui üks film saab valmis ja ta on nii enam-vähem nii saanud, nagu ta on mõeldud, siis kui sa hakkad seletama, siis sa jääd rumalaks. Film on targem kui tema tegijad, selle pärast on raske sellest rääkida. Kõrvalseisjatel on lihtsam seda teha, aga autoritel on seda seletamist suhteliselt vähe, hoitakse pigem endale,” ütles ta.
Keeduse filmides on läbivaks naise kujutamine: “Naine on ju looduse poolt väga teistmoodi kui me räägime mehest ja naisest. Mulle tundub, et temas on palju rohkem kihistusi või ta laseb nendel välja paista, ta võib nendega mängida ja manipuleerida. Talle on see lubatud, sest naises on need värvid olemas. Öeldakse, et mehed on sirgjoonelisemad ja ei nuta, mingi tõde selles on. Nendesse on sisse kodeeritud teatud piiratus ja vaoshoitus. Kui kujur teeb naisest kuju, on savi talle palju pehmem ja voolavam. See naise käsitlemine on filmis ahvatlevam ja huvitavam.”
Tema sõnul on film kontsentratsioon elust ja kannatuste käsitlemine aitab luua kontraste. “Kannatused tõstavad inimese taju ja ka rõõmutunnet. Kui kannatust kõrval ei oleks, siis see rõõm muutuks nii igapäevaseks ja talumatuks. Ma olen otsinud neid kontraste. Keegi kunagi küsis, et millal ma lõpuks teen filmi armastusest. Ma ei osanud midagi vastata ja pärast mõtlesin, et ma omast arust koguaeg teen. Igaüks minu tegelastest armastab omamoodi, nii nagu nad oskavad. See on elu osa, nii nagu ka kannatused,” rääkis ta.
Keedus meenutas ka kaasstsenaristi Madis Kõivu, kes lahkus viimase ühise filmi valmimise ajal: “Meie kohtumised olid põgusad, me teietasime. Põgusad, aga seda enam väga meeldejäävad, ma arvan, et ma ei ole ainuke inimene, kes nii mõtleb, et kõik kohtumised Kõivuga olid kingitused. Meie kohtumised olid töised, kõik käis ikka läbi selle stsenaariumi, mida me koos püüdsime teha. Me ei rääkinud poliitikast ega kunstist, muusikast ega raamatutest, vaid sellest loost, mida me püüdsime koos sättida."
"Ma ei tea, kuidas ta seda oskas, tekitada vähemalt minus sellise tunde, et ma olin täiesti vaba temaga. Meil ei olnud mingisugust seina vahel. Sa said kokku nagu ühe hästi tuttava inimesega, keda sa justkui näinud ei olnud, aga väga ammu teadsid. Ükskõik kus või kuidas, viimase stsenaariumi kirjutamine käis telefoni teel. Ta dikteeris mulle telefonis, ma olin erinevates kohtades kui ma kõne vastu võtsin. Isegi siis oli see sama tunne, et see on müsteerium,” sõnas Keedus.
Ta rääkis, et hindab head koostöösuhet ja mitte ainult stsenaariumi kirjutamisel, vaid ka ülejäänud filmi valmimise protsessi juures. “Kui oli võimalust Madis Kõivuga teha, siis ei tulnud pähegi üksi teha. Viimase filmi puhul ei jäänud muud üle, ma pidin selle stsenaariumi üksinda lõpetama. Selline suhe ühe asja loomisel on mulle alati sobinud, mitte ainult stsenaariumi kirjutamisel, vaid ka filmi tegemise ajal – hea suhe näitleja ja operaatori ja kunstnikuga. Ma ei mõtle, et selline viisakas, aga ta on aus ja karm võib ka olla. Keegi ei varja midagi ja kellelegi pole midagi keelatud, sa oled vaba. See on palju väärt,” ütles Keedus.
Toimetaja: Marit Valk, Valner Valme