Juhan Maiste: kunst on otsetee tõe juurde ({{commentsTotal}})

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli kunstiajaloolane Juhan Maiste, kellega arutleti ajaloolise mälu tähtsuse üle.

Juhan Maiste on kirjutanud, et elame maailmas, kus igaühel on lisaks kohustusele mäletada ka õigus omaenda mälule. Oma raamatus "Vabadus mäletada" on ta sidunud kaks erinevat käsitlust, nii isiklikud mälestused kui teadusanalüütilisema poole. "Ma usun, et ajalugu on subjektiivne, igaühel meist on oma lugu ja oma mälu ja see mälu ongi peaaegu kõik, mis me oleme. Mälu ongi kultuur. Kui rääkida sellest raamatust, siis see on ühel või teisel moel minu mälu, need on minu kirjutatud lood. Ma jagaksingi nii selle raamatu kui ka enda ajaloonärvi kaheks. Ühelt poolt ma olen ja üritan olla akadeemiline kunstiajaloolane ja käsitleda ajalugu objektina, millega me suhestume. Aga teisalt on ta päris minu oma ja seal on peidus see vabaduse illusioon – luua ajalugu ja sellist lugu, mis pole raamistatud ja mis läheb tagasi kõikide nende unistuste juurde. Teine märksõna, mille ma oma pikas loos välja tooksin, on ettekujutus või kujund," rääkis ta.

Kunstiajaloolasena on Maiste jaoks kõige tähenduslikum maailma tajumise viis nägemismeele kaudu: "Meile on antud viis meelt ja minu jaoks on olnud silmad tõe mõõdupuuks. See on see, mis ilmub mulle pildilisena. Selles on teatud eripära, mis meelte kaudu me retsepteerime maailma ja mis loob mulle illusiooni maailmast – sellest kaunist ideaalsest ideede kesksest maailmast. Ma olen kasutanud metafoori, et kui me pole veel sündinud ja oleme ema üsas, siis meil on ainult neli meelt. Viienda meele – nägemise, avastame me enda jaoks siis, kui me oleme sattunud maapeale, siia varjuderiiki."

Maiste arutles ka selle üle, miks on ilu kaasaegsetes diskursustes omandanud hoopis teistsuguse tähenduse kui sellel oli varem. Ta tsiteeris kahte 18. sajandi keskpaiga klassikut, kes esindavad erinevaid mõtteviise: "Johann Joachim Winckelmann on öelnud, et ilu on normeeritud, konstantne ja reeglistatud maailm, kus kõik parem on juba kunagi olnud. Meie tänapäevase inimesena kujutame ette, et maailm läheb koguaeg paremaks ja me areneme koos maailmaga. Teatud mõttes kindlasti – teadus, tehnika jne. See on võime loota, et homne päev on eilsest parem. Aga 18. sajandi keskpaiku oli teine esteetilise mõtteviisi alussammas Alexander Baumgarteni väide, et ilu on väga personaalne, see on vaataja silmades ja väga subjektiivne. Ma arvan, et me täna oleme pigem subjektiivsed, et ilu ei ole meist väljaspool, ta ei ole objekt, vaid subjekt. Kui me seda ilu iseendas üles ei leia või ei otsi, siis me oleme ammendanud ilu mõiste."

Tänapäeval elame me tema sõnul ajas, kus me tunneme puudust terviklikust visuaaliast: "Meil on perioode, kus me loome kujundeid ja on perioode, kus me neid purustame. See on nagu laine voogamine. Ma arvan, et me oleme ajas, kus me tunneme puudust terviklikust kujundist, terviklikust maailmast ja visuaaliast. Kui ma mõtlen selle pildilise pöörde peale, nagu seda kutsutakse, siis see on tähendanud klassikalise kunstiajaloo surma. Ma arvan, et õhus ja ka kirjalikes tekstides on seda uut igatsust taas midagi luua, need killud taas paika panna ja jõuda tagasi terviku juurde. See ei pea olema tingimata barokne hõbekann, ärge minust valesti aru saage, aga see peab kandma seda ilu ideed. Ilu ei tähenda ainult esteetilist naudingut või meeltele antut, vaid midagi suuremat, nagu Heidegger ütleb – midagi püha."

Maiste sõnul peitub kunstis tõde, kuigi on keeruline defineerida, mis see tõde täpselt on. "Ma tahaksin kunstilt vahetust, otse rääkimist, ma tahaksin seda loomise valu ja selle vastuvõtmist. Ma tahaksin tajuda selle karismat ja elamuslikkust ja see on ka ainus õigustus kunstile. Mis on kunst – kui mitte tõde, siis vähemalt selle poole pürgimine. Need on kunstiteosed, mis mulle seda väljendavad ja kus ma tajun seda tõde. Ma ei tea, mis see on ja ei kipugi seda sõnastama, aga ma tunnen selle ära. Ma võin sinna jõuda läbi pika analüütilise protsessi kirjeldades maailma ja keskkonda. Aga ma võin jõuda sinna ka otse ja see otsetee on kunstile avatud. Kui meil on iga analüütilise tehtega võimalus olla parem kui eelmisega, siis kunst ei arene, ta ei muutu. Ta on kas kohe tõde või ei ole."

Ta leidis, et me elame täna maailmas, kus meie ajalugu ja minevik ei ole enam olevikuga seotud.

"Ma arvan, et paljude teiste kultuuride ja isegi tsivilisatsioonidega võrreldes on euroopaliku elutunnetuse kõige keerulisemaid mõistatusi oleviku olematus. Me ei oska olevikus elada, me kas elame minevikus või unistame tulevikust ja olevik on olematu. Ma tahaksin jõuda sinna, et ka pärandis, kultuuris, mälus või nendes mälumärkides ehk mälestistes – et selles oleks oleviku taju. Ma tahaks, et me saaks neist elamuse, et nad ei oleks klaaskupli all ja ainult reliikviad, vaid et need oleksid sellised reliikviad, mille kõrval tõusevad pisarad silma," arutles Maiste.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: "Plekktrumm"



"Pidu"

Tõnu Karjatse filmikomm: seebiooperlik karakteridraama "Pidu"

Sally Potteri veidi üle tunni kestev “Pidu” on tänapäeva kinotrende arvestades eksperimentaalse maiguga, laiemas ajaloolises plaanis aga kammerlik tragikomöödia (dramöödia) inimestevaheliste kokkuleppeliste koosluste ja sidemete haprusest.

FILM
Filmikassett "Paha lugu"

Arvustus. "Pahade lugude" kõikuv dünaamika

Filmikassett "Paha lugu"

"Nissan Patrol”
režissöör: Andres Maimik ja Katrin Maimik

“Varakevad”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

Kokkulepe”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

“Nõiutud”
režissöör: Maria Avdjuško

“Jõulumüsteerium”
režissöör: Katrin Maimik ja Andres Maimik

6/10

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Artur Talvik

Artur Talvik: Ojasoo on karistuse saanud, ärme viska teda ühiskonnast välja

Vabaerakonna esimees, riigikogu liige Artur Talvik on president Kaljulaidilt iseseisvuspäeva vastuvõtu kutse juba saanud ja lubab kindlasti 24. veebruari õhtul Eesti Rahva Muuseumi kohale minna. Teda ei häiri „absoluutselt mitte“ , et riigipea vastuvõtu ühe põnevama osa – kontsertetenduse – lavastab teater NO99 ja Tiit Ojasoo.

Paavo Järvi

Paavo Järvi: Eestil on juba selline maine, et sealt tuleb midagi huvitavat

16. jaanuaril toimus Estonia kontserdisaalis Erkki-Sven Tüüri 9. sümfoonia esiettekanne Eesti Festivaliorkestri esituses ja dirigent Paavo Järvi juhatamisel. Eesti Vabariigi sünnipäevaks valminud teos kannab pealkirja "Mythos" ning toob kuulajani helilooja nägemuse eesti müüdi kujunemisest.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: