Uusbergi lavastatud Tšehhovi “Ivanov” esietendus hiljuti Eesti Draamateatris ja kui seni on ta pigem töötanud enda tekstidega, siis nüüd tuli aeg võtta ette klassiku teos: “Ma ei ole kunagi arvanud, et ma ei tee teiste tekste. Need suured lood, mida ma sel hooajal teen “Ivanov” ja siis Linnateatris tuleb Gorki “Põhjas” – ma olen ise oma esimesest teatrisammust koguaeg teadnud, et ma ühel hetkel hakkan neid tegema. Ma pole kinni selles, et ma pean kindlasti ise kirjutama. See lõhnab küll ambitsioonikuse järele, aga see kõik on pigem selline jäägitu armastusavaldus elule. Muidugi see on ambitsioon ka. See on lihtsalt mingi element, mis inimeses on – see “mina”, kes tahab midagi teha, aga see pole kunagi olnud esiplaanil. Tööd tehes ma unustan selle alati ära ja tegelen ainult materjali ja trupiga.”

Tšehhovi peategelane Ivanov on Uusbergi sõnul arhetüüpne mees. “Kui Tšehhov seda kirjutas, siis ta algul kaalus selle tegelase nimeks panna Ivan Ivanovitš Ivanov, et oleks hästi selge, et on tegemist sellise arhetüüpse nähtusega. See nähtus on “mees” ja südamega mees, kes teeb, tahab, unistab, usub ja tegutseb. Tšehhov viitab teatud probleemile selle mehega. Selles, mida ta läbi elab on midagi väga arhetüüpset. Tema kirg on tema enese kirglikkus. Minu jaoks üks selle “Ivanovi” teemasid ongi see nähtus “kirg”. Meil on õhus selline vertikaalne taju, mida mina pean bioloogiliseks ja see selline bioloogiline vertikaalsus on meis kõigis olemas. See kirg vajab mingit suurt metafoorset ruumi, et inimene oskaks oma kirega toime tulla,” selgitas Uusberg “Ivanovi” olulisemat teemat.

“Ivanovi” nimitegelane on laval omadega tupikus, kuid samas ta on eneseteadlik ja reflekteerib kõrgel tasandil. See, miks tegelane seeläbi ummikseisust pääseda ei suuda, võiks aga Uusbergi sõnul jääda iga vaataja tõlgendada. “Selle tehte võiks teha iga vaataja. Aga see on selline enesest koosnemine, mis meis on loodusseaduslikult absoluutne ja me olemegi kuidagi “enda sees”. Seal on vaja õhku anda, et näha ja saada kokku tervikuga.”

Uusbergi lähenemine inimesele lähtub eeldusest, et kõik on oma olemuselt head: “Ma olen hästi palju kogenud inimkontakti ja ma ei ole kohanud ühtki inimest, kelle puhul ma usuksin, et ta on halb. Inimene ongi hea. Mulle tundub, et kurjus tuleb valust, seda äkki ei olegi olemas. Mingis mõttes on, aga pigem ma väidan, et ei ole. Kõik on hästi duaalne või kakskõikne, see yin-yang või sümbioos. Peabki olema tilgake musta kusagil valge sees, seda ma tajun ka. Mul oli üks näidend ja ka lavastus “Valgustaja”, kus oli üks mõttekäik, mida ma jäägitult usun – et inimeste vahel, sees ja ka meie ülal ja ümber voolab metafüüsiline vesi, mis on armastuse tunne.”

Uusbergi sõnul on teatri olemuseks teatud õhustik, mille see loob: “Teatril võiks ideaalis olla teatud õhk, selline “siin ja praegu”. Tegelikult on ta ikkagi petukas, me ju meisterdame seda ja siis paneme selle “siin ja praegu” nupu sisse ja laseme sellel juhtuda ja sündida. Aga ta peaks olema ikkagi selline õhk, kus on ambivalentsust. Ma pole nõus sellega, mis on mulle kuidagi osaks saanud, et ma olen idealist. Ma enda meelest ehitan küll seda õhku nii, et see on minu enese jaoks usutav ja seal on võimalik mõelda nii ja naa. Igaüks tuleb ju ise “omaga” saali ja siis peab tal olema õigus “omaga” mõelda ja see ambivalentsus peab selles teatriõhus olema. Aga suures plaanis on ta ikkagi selle sama metafüüsilise vee, selle armastuse pühitsemine.”

Uusbergi sõnul on tema lavastajaks kujunemisel mänginud rolli nii intuitsioon kui kogemused: “See tee koguaeg kestab, see meistriks liikumine kestab. Meil kõigil on see kusagil sisimas, et me oma erialas meisterdame ennast. Seal on pidevalt impulsid ka mujalt, see ei ole kuidagi, et ma jäägitult intuitsiooniga teeks. Ma olen intuitiivne küll, aga millest see oma sisetunne koosneb, seda ju ei oska öelda. Aga ma olen hästi tänulik kogemusele, kasvõi näitlejana töötamine teiste lavastajate juures paneb mõtestama, kuidas lavastada. Ma olen väga õnnelik oma erialase tee üle.”