Lea Tormis rääkis, et Lavakunstikool on ajas palju muutunud ja meenutas, milline see algusaegadel välja nägi. „Alguses oli ainult üks saal, mida nimetati mustaks saaliks. See oli tavaline üürimaja, see oli nõukogude aeg. See trepp, mis praegu on ilus ja pidulik, oli üürimaja tavaline ühine trepp, üsna räpane, kassihaisune ja seal istusid päris mitme lennu sisseastujad. Neil ei olnud mujale minna, sealt nad läksid saali ja läksid hiljem ka alla rõõmsa või kurvana.”

Tormis meenutas ka Lavakunstikooli asutajat Voldemar Pansot, kes oli tema jaoks nii koolikaaslane kui kolleeg: „Temast rääkides ma olen püüdnud hoida, et ta ei muutuks mingiks legendiks või kivikujuks. Ta oli minust vanem, aga me õppisime ühel ajal Moskva Teatriinstituudis, tema õppis režiid ja mina teatriajalugu ja -teadust. Siis ta oli väga lõbus vend, ta käis alati kaasas kui midagi huvitavat toimus ja jõudis igale poole, ta oli naljavend sel ajal. Ma ei osanud teda siis üldse tõsiselt võtta ja et temast saab niisugune lavastaja, seda ma ei teadnud. Kui me tagasi tulime ja ta hakkas oma esimesi lavastusi tegema, siis alles sain aru, mis mees see on ja mida ta on jõudnud kõike õppida ja tähele panna.”

Sel ajal kutsusid kursusekaaslased Voldemar Pansot Volliks, millest tekkis rahvusvaheliste õpilaste suus venekeelse kõlaga hüüdnimi Volja. „Mina hakkasin hiljem selle nimega mängima, vene keeles on sellel sõnal mitu tähendust. Esimene, mis teatri ja teatrikooliga seostub, on see, mida ka Knebel ütles, et kõige tähtsam element, mis peab olema inimesel, kes õpib näitlejaks või lavastajaks – see on tahe või tahtejõud. Voljal on palju tähendusi, näiteks see võib tähendada võimu või ka vabadust ja priiust. Kõik need tähendused sobivad Pansole,” rääkis Tormis.

Tormis on palju käinud vaatamas nii Panso kui teiste lavastajate proove: „Kui ma oleksin saanud istuda nii paljudes proovides kui ma oleksin tahtnud – ma tegin seda ju muu töö kõrvalt – siis ma oleksin istunud veelgi rohkem. Proov on väga huvitav, see kuidas mingi roll või üks lavastus hakkab valmima pikapeale, kuidas keegi reageerib, kuidas sa äkki näed, et tal hakkab midagi sündima, et ta hakkab muutuma – see on lihtsalt nii põnev, et mulle meeldis seda vaadata. Otsene tõuge oli pisut hiljem, kui prantsuse teatriuurijad hakkasid välja andma sarja, millest mõned raamatud jõudsid ka meieni, mis olid pühendatud ühele lavastusele algusest kuni lõpuni. See tekkis siis kui teater hakkas muutuma keerulisemaks, siis tekkis vajadus jäädvustada, et mida ja kuidas tehti. Mina tegin ka ühe niisuguse raamatu „Inimesest ja Jumalast.””

Teatrikunst on korduv ja kordumatu

Teatris leiab Tormis tohutult huvitavaid külgi, kuid üks paeluvamaid on tema jaoks selle korduvus. „Teater on kõikidest kunstidest minu jaoks kõige rohkem eluga seotud, kuigi see ei paista alati kohe välja. Teatris peegeldub elu ka siis kui need, kes teatrit teevad, seda üldse ei taotle. Pikema aja vältel sa näed, kuidas etendused ajas muutuvad ja üks põnevamaid asju ongi see korduvuste kordumatus. Teatris ju tehakse tavaliselt üks lavastus valmis ja siis seda hakatakse mängima ja see kordub, mõnikord tundub see igav – ikka jälle see sama asi. Aga see ei ole nii, kõige põnevam ongi see, et korduvused on kordumatud. Näiteks meil praegu lõpetab 28. lend. Tähendab, 28 korda on see protsess kordunud, aga ometi on see iga kord erinev ja uus. See on nagu loodusseadused, kevad tuleb igal aastal ja ta ei ole kunagi täpselt see sama. Ta nii kui nii tuleb teisiti. Aga ometi ta kordub lõpmatuseni. Kui me suudame säilitada nii laval kui ka elus üldse seda esmakordsuse taju, siis on korduvus üks väga vahva asi,” arutles ta.

Tormis rääkis, et tema oluliseks mõjutajaks on olnud kodune õhkkond, mis on kujundanud nii tema iseloomu kui suunanud kultuurihuvi. Tema isa oli kirjanik Paul Rummo ja vend Paul-Erik Rummo, kes on kirjutanud ka näidendeid. „Ma olen seda ka Paul-Erikule öelnud, et tema on mõned asjad, mida mina tahaksin ka öelda, öelnud välja palju täpsemalt ja õigemini. Seda nii kunsti kui meie perekondlikke sündmuste kohta. Mul on seda tunnet sageli olnud, see on ka üks põhjus, miks ma lõpuks ei tahtnudki enam eriti teatrikriitikat kirjutada. Mul on tunne, et teised teevad seda paremini,” ütles ta.

Tema abikaasa Veljo Tormis oli kahtlemata samuti oluline mõjutaja: „Kui meid tutvustati, olin mina 16-aastane ja tema vist 19 ja tegelikult sellest ajast peale me oleme olnud koos, praktiliselt kogu elu. See koos oldud aeg oli niivõrd pikk ja meie elud ja kõik asjad, mis me tegime, on niivõrd põimunud, et mõnikord on raske vahet teha, kes keda mõjutas,” rääkis ta. Samas tõi ta välja, et regilaulu avastamine oli nende mõlema jaoks ühine põnev teekond.

„See regilaul oli konkreetsem, see oli avastus talle endale ja ka mulle, aga ka avastus tema kaudu väga paljudele eestlastele. Kogu meie põlvkond on ju rahvalaulu koolis õppinud kirjandustundides, aga mitte kunagi keegi ei rääkinud, et seda laulu ju lauldakse. See oli lihtsalt tekst, sageli ka näitlejad deklameerisid seda teksti. Veljo hakkas neid asju uurima ja seletama ja siis tuli välja, et meil on arhiivides seda õnneks palju salvestatud. Kui Veljo hakkas seda praktiliselt tegema ja proovis selle ära, tulid inimesed vaimustusega kaasa, tema laulis ees ja nemad laulsid järele, viis tuli iseenesest, sest ta on ürgselt meis igas ühes olemas, nii ta läks,” meenutas Tormis.