Kaspar Viilupi PÖFFi-minutid: lollidest tibidest Puustusmaa kelmideni ({{commentsTotal}})

"Hädas iseendaga" ("Blue My Mind") Autor/allikas: Kaader filmist

Kuigi PÖFF pakub täna palju muudki, siis põhiline fookus kaldub kindlasti Andres Puustusmaa uue filmi "Rohelised kassid" maailmaesilinastusele.

Vaadetes nii Andres Puustusmaa uut linalugu "Rohelised kassid" kui ka tema varasemat filmograafiat ("Punane elavhõbe", "Rotilõks"), siis tundub, nagu polekski Eesti veel üheksakümnendatest välja pääsenud. Sööklad ja kullapoed, pimedad kõrvaltänavad ja kiilakad Vene maffiosnikud - need on vaid mõned näited, mis kuuluvad Puustusmaa Eesti argireaalsusesse. Peaaegu nagu Kaur Kenderi looming, kui ainult narkootikumid juurde panna.

"Rohelised kassid" saabki alguse just sellelt pinnalt. Kaks elupõlist kelmi, keda mängivad Tõnu Kark ja Sergey Makovetskiy, pääsevad pärast 20 aastast vangistust välja ning üritavad vaikselt jalgu alla saada. Ühest küljest käivad sellega kaasas kõiksugu sahkerdused, teiselt poolt näeb aga oskamatust kohaneda muutunud maailmaga. Elu on kaks aastakümmet edasi kihutanud, nemad üritavad aga veel toonaste reeglite järgi mängida ega taha muutustega leppida.

Kriminaalsuse kõrval on uus Puustusmaa film tegelikult ootamatult südamlik ja helge, draama asemel isegi pigem komöödia. Sealt tekib aga ka konflikt - mida vaatajale täpselt pakkuda taheti? Seal näeb sellist pikaajalise vangi rasket elu vabaduses (mida on lummavalt näidanud "Shawshanki lunastus") kõrvuti rassistliku reaalsuse ja vanaks jäänud kelmide toterdamisega, mille seob kokku tühi kondamine ja segane sündmustik. Ükski neist lähtepunktidest ei jõua kuigi kaugele, stsenaarium seikleb ühele ja teisele poole, ning ei leiagi lõpuks õiget kohta.

Kui paigutaks "Rohelised kassid" päriselt 2017. aastasse, asendaks mõne kiilaka venelase hipsteriga ning laseks kahel suurepärasel peategelasel särada, siis saaks toreda ajastukroonika post-soviet Eestist. Hetkel paigutub film kõrvuti "Kelgukoerte" ja "Ohtliku lennuga", ei muud.

Maailmaesilinastus toimub 20. novembril kell 18:30 Kosmos IMAX kinos.

Pöörates aga kaardid täiesti teistpidi, siis tasuks uurida hoopis Justfilmil linastuvat Šveitsi lavastaja Lisa Brühlmanni filmi "Hädas iseendaga" (kusjuures, ingliskeelne pealkiri "Blue My Mind" on palju kavalam ja mitmetähenduslikum).

Esmapilgul justkui Harmony Korine'i filmide "Kids" ja "Springs Breakers" väikevend, mis asetab samad teemad Euroopa konteksti. Noorte tähelepanuvajadus, üleskasvamisraskused, mis toovad mängu seksi, narkootikumid, alkoholi. Teismelised, kellel ei ole sooja ega külma kellegi arvamusest, tähtis on kõike proovida ja katsetada.

Kui Korine viis realismi ülima äärmuseni, siis Brühlmann teeb põhimõtteliselt sama, aga astub külma kõhuga sammu kaugemale - ulmesse. Ühe tüdruku üleskasvamise lugu võtab ootamatu pöörde, kui menstruatsiooni asemel hakkavad tema kehas toimuma ka mitmed teised muutused. Ta varbad kasvavad kokku ning jalad hakkavad mustaks tõmbuma. Mis toimub?

Hea stiilitunnetusega ning eriti realistlike tegelastega - avage sotsiaalmeedia ning teile vaatavad vastu samasugused tüdrukud, nagu näeme "Hädas iseendaga" eesotsas - karm linateos, mis lõppeb kui üks lüüriline poeem, andes valusale elupõletamisele mõnusalt kummalise pitseri. Tegelikult midagi muidugi hästi ei lähe, pole mingit tilu-lilu õnnelikku lõppu. Lapsed jäävad troppideks edasi ja kõik on ühtlaselt s*tasti. Ajee.

Linastub 20. novembril kell 16.15, 24. novembril kell 18.30 ja 26. novembril kell 15.45.



Katja Novitskova näituse avamine KUMUs

Galerii ja video: Kumus avati Katja Novitskova isikunäitus

Rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti kunstnik Katja Novitskova avas täna oma päris esimese Eesti isikunäituse. KUMU kunstimuuseumis avaneb möödunud aasta Veneetsia Biennaali Eesti paviljonist tuttav düstoopne maailm täis elavaid masinaid ja piltskulptuure geneetiliselt muundatud eluvormidest.

Kadri Karro jagas "Terevisioonis" näitusesoovitusi

Kadri Karro näitusesoovitused: Novitskova, Lapin ja "Riik ei ole kunstiteos"

Areeni peatoimetaja Kadri Karro andis tänahommikuses "Terevisioonis" kolm soovitust põnevamate näituste kohta, mida lähiajal külastada. Valikusse jõudsid Katja Novitskova neljapäeval avatav isikunäitus ja Leonhard Lapini ülevaatenäitus Kumu kunstimuuseumis ning EV100 raames avatud "Riik ei ole kunstiteos" Tallinna kunstihoones.

FILM
Guillermo del Toro "Vee puudutus"

Filipp Kruusvall: "Vee puudutus" on ennekõike muinasjutt

Guillermo del Toro "Vee puudutus" heitleb Oscari-lahingus ei rohkem ega vähem kui kullale. Kriitik Filipp Kruusvall rääkis "OP-ile", et kuigi "Vee puudutus" on suur segu kõikvõimalikest erinevatest žanritest, on ta ennekõike ikkagi muinasjutt.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Maalikunstnik Margus Meinart

Margus Meinart: Pallas on minu loomingut ehk liigagi palju mõjutanud

Käsikäes Eesti vabariigiga – kui täpne olla, siis kuu aega varemgi – sündis kunstiühing Pallas. Kuigi ühingu põhikirjale kirjutati alla Tartus, pandi juubelinäitus üles hoopis Tallinnas Adamson-Ericu muuseumis. Pallase tähendust eesti tunde- ja vaimukultuuris ei saa üle tähtsustada. Näiteks maalikunstnik Margus Meinart märkis, et tema loomingut on Pallas ehk liigagi palju mõjutanud.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mihkel Kunnus on semiootik, publitsist, esseist ja kirjanduskriitik.

Mihkel Kunnus: kriitikupalk oleks hea samm edasi, kuid tekitaks tugeva avaliku surve

Tallinna Ülikooli meediaõppejõud Indrek ibrus rääkis hiljuti ERR-ile, et ajakirjandus on kriisis ning süsteemne kultuurikriitika toetamine aitaks kultuuriajakirjanduse taset tõsta. 2015. aastal lõi kultuuriministeerium kirjaniku- ja kunstnikupalga projekti. Pärast kolme aastat on palgasaajate arv tõusnud kümnelt kuueteistkümnele. Kas sarnast palka või stipendiumi oleks vaja ka kultuurikriitikutele? Semiootik ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus ütles, et stipendium või süsteemne tasu kriitikule oleks hea samm edasi, kuid teiselt poolt tekitaks see tugeva avaliku surve.

"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Tõnu Karjatse filmikomm: kaunis armastuslugu "Kutsu mind oma nimega"

Itaalia filmilavastaja Luca Guadagnino sensuaalne, romantiline draama "Kutsu mind oma nimega" on juba saanud auhindu parima kohandatud stsenaariumi eest, stsenaristiks on James Ivory ja algallikaks André Acimani romaan. Eeldatavasti läheb filmil hästi ka Oscarite jagamisel, sest teised konkurendid on vähemalt selles kategoorias mõnevõrra nõrgemad.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: