"Ma ootasin, et tuleb üks järjekordne Tšornobõli film," nentis Peeter Simm Volodõmõr Tõhhõi filmi "Värav" kohta. "YouTube kubiseb droonivõtetest ja kõigist neist asjadest. Inimeste teadvus kubiseb kahemeetristest konnadest ja florestseerivatest tigudest ja mingid lood päevalilledest, mis on mändide kõrgused. Kõik see on täielik jama! Tegelik radioaktiivne saastatus ei ole nii suur kui on see müüt. Aga muidugi see on niisugune omamoodi fenomen see Tšornobõli tsoon." Simm rääkis, et tegelikult on tegemist sentimentaalse, pisut omamoodi ja novaatorliku trilleriga sellepärast, et tegelased armastavad üksteist minisugusel radioaktiivsel moel.

Ta tõdes, et filmis deklareeritakse: andeks midagi ei anta. "See on väga karmide primitiivsete ühiskondade seadus, et andeks midagi ei anta, andestus on juba abstraktse mõtlemise osa. Aga mis puutub kujunditesse, siis kujutage ette, et korraga juua täis peaga hakkab keegi lõõtsa tõmbama ja nii kui ta lõõtsa lahti tõmbab, on see lõõts nagu natsi-Saksamaa lipp - seal on haakrist keskel!"

Simm tunnustas ka filmile valitud pealkirja. ""Värav“ on täiesti õigustatud pealkiri, see on selle hea kino märk, et kui on värav, siis tõepoolest peaaegu kõik tegelased kõnnivad läbi värava, aga see ei ole koduvärav, see on jalgpallivärav - paik, kus kunagi on mängitud jalgpalli ja nüüd sõidetakse sealt autodega läbi," selgitas ta. "Nii et, kellel julgust on, siis palun külastage seda filmi omal vastutusel."

Näitleja Tambet Tuisk ütles, et tema jaoks on filmi headuse kriteeriumiks see, et lugu peab olema jutustatud audio-visuaalses distsipliinis. "Kui filmi meedium on selline, et sellest jääb väheks, kui lihtsalt jutustada lugu: läks sinna, tegi seda, rääkis seda ja temaga juhtus selline asi, ongi kõik. Selle loo mulle räägib sõber ära või ma loen selle hoopis paremini raamatust nii, et mu kujutluspilt hakkab jooksma. Sellepärast ma hindan niisuguseid audiovisuaalseid töid, kus lisaks tekstile ja karakteritele jutustab seda lugu pilt ning kaadrikompa."

Tuisk nimetas enda jaoks avastusena Isabel Prahli filmi "Tuhat võimalust kirjeldamaks vihma", kuna see kutsus temas esile emotsioonide kaskaadi. "Olles lapse isa, hakkasin ma mõtlema, kuidas ma ise peaksin käituma. Ühel hetkel soovist mõista seda poissi hakkasin seda vaatama nii, et ma püüdsin mõista, miks ta seal on," jutustas ta. "Ühel hetkel see mõistmine muutus hoopis vihkamiseks, et mida kuradit küll - kuidas ta suudab lisaks kolmele inimesele veel lähikondsed niimoodi emotsionaalselt kaaperdada, et nendega hakkab juhtuma selliseid asju."

Ta ei kirjeldanud oma eelistust õudusfilmina, pigem vastupidi. "Seal on väga lahedad inimeste emotsioonid, rõõmust selle poja sünnipäeva üle kuni kõva vihani või probleemide peegeldamisele, ülekandmisele teiste inimesteni, kes nende kolme ümber on."