Arvustus. Stiilselt ebamugav Lanthimos ({{commentsTotal}})

"Püha hirve tapmine" ("The Killing of a Sacred Deer") Autor/allikas: Kaader filmist

Uus film kinolevis

"Püha hirve tapmine" (The Killing of a Sacred Deer)

Lavastaja Yorgos Lanthimos

Näitlejad Nicole Kidman, Colin Farrell, Alicia Silverstone

7,5/10

"Püha hirve tapmisega" jätkab režissöör Yorgos Lanthimos nihestatud filmimaailmade loomist kõhedust tekitava käekirjaga. Seekord on loo põhjaks ootamatult tuttav faabula – jõuka pere õndsa argielu katkestab kummaline võõras. Ent Lanthimose võõrastavate võtetega ristudes on tulemuseks rahutuks tegev ja hüpnotiseeriv vastutuse, õigluse, ohverdamise, tegude tagajärgede ja moraalsuse autopsia.

Info edastamisega osavalt mängiv film paneb südamekirurgi Steveni (Colin Farrell) silmitsi seisma mineviku vigadega, mis ilmutavad end ta ellu sekkuva teismelise poisi Martini (Barry Keoghan) näol. Vaoshoitult tontlikuna mõjuv Martin imbub vaikselt rahulikku ja rutiinset argielu elava ratsionaalse ning kaalutleva Steveni ja ta perekonna tegemistesse. Steveni silmaarstist naine (Nicole Kidman), teismeline tütar (Raffey Cassidy) ja poeg (Sunny Suljic) saavad tunda Steveni vigade tagajärgi, kui Martin õiglust otsima asub. Martini sekkumise tulemusel Steveni täiuslik elu mõraneb ning selle täieliku purunemise vältimiseks on ta sunnitud vastu võtma otsuse, mida ei tahaks ükski mees kunagi võtta.

Euripidese näidendi "Iphigéneia Aulises" motiividega dialoogi pidav film küsib ajatuid küsimusi tegude eetilisusest nendele konkreetseid vastuseid andmata. Asetades peategelase olukorda, kus olemasolevatest võimalustest ükski pole üdini hea, näitab Lanthimos, kuidas teatud otsuseid on võimatu mõõta tänapäeva mõistes ratsionaalsete näitajate järgi. Samuti viitab film vastutuse küsimuse kompleksusele maailmas, kus meditsiini ja teaduse jõud kohtub inimfaktoriga.

Monotoonne ja kummaliselt rütmistatud dialoog muudab Lanthimose loo pahaendeliseks. Teksti võõrandav otsekohesus ja emotsioonitus näitab tegelaste suhtlust tehingutena. Efekti võimendab pingestatud, häirivalt kriipiv helikujundus. Sellega ühineb Stanley Kubricki "The Shining'it" meenutav kaameratöö koridores ning sisse liikuvate kaadritega. Pole raske tõmmata temaatilisi ja tonaalseid paralleele ka Michael Haneke filmidega "Funny Games" ja "Cache", kuigi "Püha hirve tapmine" ei küüni sarnase emotsionaalse mõju ega provokatiivsuseni.

Lanthimose loomingu kontekstis on "Püha hirve tapmine" süžeeliselt konventsionaalsem ja ideeliselt kitsam kui satiiriliselt koomiline "Lobster" või mõtlemapanev "Dogtooth". Siiski on "Püha hirve tapmine" ühe eelmise aasta stilistiliselt huvitavaima filmina värskendav vaatamiskogemus, mida on mõnusalt ebamugav vaadata. 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: