Kiiretempolise ja tekstikeskse draamana toonitab "Molly mäng" tunnustatud USA stsenaristi Aaron Sorkini ("The West Wing", "The Newsroom", "Sotsiaalvõrgustik", "Edu valem", "Steve Jobs") tugevusi ja nõrkusi. "Molly mängu" kui Sorkini lavastajadebüüti veab tema käekirjale omane teravmeelne, särtsakas ja tihe tekst, mis domineeriva elemendina mõjutab filmi igat aspekti nii heas kui halvas. See teeb temaatiliselt intrigeerivast linateosest kaasahaarava ja meelelahutusliku, ent oma vaakumist väljaspool kiiresti ununeva vaatamise.

Sorkin jätkab "Molly mänguga" fiktiivseks dramatiseeritud päris inimestest lugude jutustamist. Võimust, edust ja rahast inspireerituna räägib lugu edujanulisest, võimekast ja küünilisest Molly Bloomist (Jessica Chastain), kelle tee atleedist eksklusiivsete pokkerimängude korraldajani on täis kõrgeid panuseid, suuri summasid, võimumänge, ahnust ja glamuuri.

Molly Bloomi areng mõjukate meeste – nimekad näitlejad, sportlased, miljonärid ja saatuslikult kriminaalid – dekadentliku klubi haldajaks arutatakse lahti kahe tegevusliiniga. Ühelt poolt edujanu ülistavad tagasivaated Molly karjääri tärkamisse Los Angeleses ja New Yorkis, teiselt poolt tegevust õigustav juriidiliste tagajärgedega tegelemine. Liinid seob kokku lugu rütmistav peategelase monoloog, millega kriipsutatakse alla filmi kirjanduslikku algmaterjali ehk Molly Bloomi tegelikku autobiograafiat.

"Molly mäng" ("Molly's Game") Autor: Kaader filmist

Intelligentset, iseteadlikku ja enesekindlat Mollyt mängiv Jessica Chastain ("Zero Dark Thirty", "The Tree of Life", "Miss Sloane") sulandub oma tegelasega kokku jõuliselt. Samuti saab särada tema kõrval kindla moraalse kompassiga advokaati kehastav Idris Elba. Enamuses pokkerimängijatest koosnevaid kõrvaltegelasi kehastab hunnik nimekaid näitlejaid, kelle abil Sorkin flirdib vaatajaga igal võimalusel.

Ent püüdlus olla igati intrigeeriv ei piirdu näitlejakoosseisuga. Kõmmutades oma teravalt ja tihedalt kirjutatud monolooge ning tempokat dialoogi allutab Sorkin nii tegelased kui ka loo oma tekstile ja selle stiilile. Tulemus on see, et tegelaste asemel on näha teksti taga olevat Sorkinit, tema näitlejate mängu emotsionaalset skaalat ühtlustavat väljenduslaadi ning pompoosselt väljendusrikast ja efektitsevat kõnet.

Mahukat teksti püütakse rütmistada tiheda montaažiga, mis küll suudab tekitada pinget, ent moodustab koos geneerilise, melodramaatilise ja pideva heliribaga tüütavalt funktsionaalse terviku. Tihedusest hoolimata mõjub tekst iroonilisel kombel pealiskaudsena, kuna keeldub süvenemast nii temaatiliselt (võim, raha, edu, väärikus) kui tegelaste arenduse poolest.

Sorkin kui režissöör takerdub Sorkini kui stsenaristi käekirja ja talle edu toonud stiili. "Molly mängus" eelkõige ülevoolavas monoloogis ilmnev fokuseerimatus vähendab Sorkini stiili mõju ja loo relevantsust.

Oma kõrgelennulises mullis "Molly mäng" pakub siiski vaatajaga flirtivat (kuigi veidi pikaks venitatud) meelelahutust, mida hoiab koos kiire tempo, veenev mäng ja loo intrigeeriv taust. Paraku puudub filmist kandev sisuline nüanss, mis teeks sellest huvitava linateose ka väljaspool oma kitsast maailma.