Eelmisel suvel olid režissöörid Phil Lord ja Christopher Miller jõudmas Tähesõdade saaga kõrvalloo, "Han Solo", võtetega ühele poole. Värskendavalt leidliku komöödiafilmi "21 Jump Street" ning ootamatult humoorika ja armsa animafilmi "Lego film" autorite töö aga peatasid "loomingulised erimeelsused" stuudioga, mis polnud rahul lavastajate improvisatsioonile toetuvate töövõtete ega koomikale rõhuva lähenemisega massiivsesse frantsiisi kuuluvale filmile. Töö seiskus, kuniks režissööritooli võttis üle Ron Howard, kes oletatavasti viis ellu stuudio nägemust sirgjoonelisemalt, filmides uuesti ligikaudu 70% käesoleva aasta suve hakul kinno jõudnud filmist "Solo: Tähesõdade lugu". Ja loomingulist segadust on paraku tulemuses näha.

"Solo: Tähesõdade lugu" püüab laiendada frantsiisi filmimaailma ulatust, fokuseerides Harrison Fordi ikooniliseks mängitud tegelase Han Solo kujunemisele. Fordilt teatepulga üle võtnud Alden Ehrenreich kehastab nimitegelast noorusajal, enne kui ta tõmmati ülegalaktilistesse poliitilistesse intriigidesse. "Solo: Tähesõdade loos" on Han alles kujunev salakaubavedaja, kes püüab leida tee tagasi oma armsama Qi'ra (Emilia Clarke) juurde. Neid lahutas ebaõnnestunud põgenemiskatse Corellia planeedilt, kus Han üritas hakkama saada kohaliku kuritegeliku jõu ranges alluvuses.

Tähenduseta küsimused

Taaskohtumise motiiv loob filmile struktuuri, mis justkui peaks iga sündmusega ehitama üles juba varasemates filmides kristalliseerunud Hani tegelaskuju ning vastama küsimustele, mis on frantsiisi filme vaadates kerkinud. Küsimustele, mis ei oma väljaspool frantsiisi mingit tähendust.

"Solo: Tähesõdade lugu" koosneb seega seikluslikest sündmustest, kus võimalustest kartmatult kinni haarav Han satub kokku ilmekate allilma tegelastega, kes kas aitavad või takistavad teda taasühinemisel Qi'raga. Film kuhjab need venitatud märuliga maitsestatud sündmused enam vähem koherentseks looks, mida hoiab koos laisalt kirjutatud liigselt ekspositsioonile toetuv dialoog ning "ära usalda kedagi, kõik reedavad" teema.

Ebamäärasus 

Ent üksnes etteaimatav ja nigelalt rütmistatud lugu pole filmi probleemse sünnitrauma peegeldus. Süžeelised valikud toovad esile ulmemäruli tonaalset ebamäärasust, mis otsib inspiratsiooni nii heist-filmidelt, vesternitelt, komöödiatelt kui noir'idelt. Nii stilistiliselt kui narratiivselt. Sihitu tonaalsus lahustab sündmusi ja nüristab teose emotsionaalset tõsiseltvõetavust. Lugu, mis ei vea kuidagi Tähesõdade saagale omast eepilisust välja, püüab koos hoida pidev, laialivalguv ja iseloomutu kosmoseooperlikkust ebaõnnestunult rõhutav heliriba, mis võimendab ebamäärasust veelgi.

Režissööride väljavahetamisest on järele jäänud vaid mõni ilmekas tegelane ning muhe Chewbacca (Joonas Suotamo) ja Hani suhe. Seejuures Woody Harrelson kui sümpaatne kriminaal Tobias Beckett, Donald Glover hurmurist smuugeldaja Lando Calrissianina ja Phoebe Waller-Bridge mässumeelse droidi L3-37na röövivad tähelepanu karisma ja nüansikuse poolest valgusaastaid Harrison Fordile alla jäävalt Alden Ehrenreichilt. Muus osas on tegu iseloomutu linateosega, mis frantsiisi järjekordse osana ei suuda oma vajalikkust põhjendada.

Kui "Star Wars: Jõud tärkab" mängis osavalt nostalgiaga uusi tegelasi esitledes, kõrvallugu "Rogue One" žanritega uusi tumedamaid varjundeid sisse tuues ning "Star Wars: Viimased jedid" vaatajate ootustega uusi võimalusi tutvustades, siis "Solo: Tähesõdade lugu" ei tee eriti midagi uut ega meeldejäävat, nähes sarnaselt oma nimitegelasele välja nagu stuudio lahjendatud ja ähmastatud versioon sellest, mis oleks võinud olla.