Küllap oleme kõik mõnda sellist noort inimest tundnud. Punased juuksed ja sinised küüned; teistest pisut erinevad huvialad ja ilmselt põhjendatud tunne, et ei kuulu ülejäänutega päris samasse seltskonda; igatsus pääseda kuskile mujale ja alustada teistsugust, kuidagi paremat elu; võib-olla ka möödapääsmatuna tunduv enesevigastamine või tähelepanu järele karjuv enesetapukatse (“Kass kratsis!”). Täpselt selline on ka Christine McPherson, 17-aastane tüdruk Sacramentost, kes palub ennast kutsuda "kunstnikunimega" Lady Bird.

Reeglina on populaarsed tüdrukud kas ilusad või lihtsalt mõistetavad, aga Saoirse Ronani kehastatud Lady Bird on kõike muud kui lihtne. Tal on karm ema, kes on ise kasvanud alkohooliku perekonnas ja üritab anda lapsele seda, millest ise on ilma jäänud. Tracy Lettsi kehastatud isa on seevastu leebus ise, kes ühtlasi on aastaid kannatanud depressiooni all, kuna on nooremale põlvkonnale kaotanud oma töö ja ei leia enam elus pensionieelset enesehinnangut toetavat kohta. Rahapuudus on argine ja valus ning ähvardab piirata ka Lady Birdi lennukõrgust, sest kuigi tüdruk on tubli, ei ole ta siiski paduandekas.

"Lady Bird" on järjekordne näide n-ö "suurest nohikute rehabiliteerimisprogrammist". Kui 1980ndate ja 90ndate idiootsetes noortefilmides nagu "Nohikute kättemaks" (neli osa!) või näiteks kunagises seebikas "Päästja koolikell" olid nohikud karikatuurselt ühekülgsed, siis 90ndatest on selles vallas juurde tulnud ka mitmekülgsemaid tegelasi. Nii võib kohe näiteks tuua filmid "Little Miss Sunshine", "500 Days of Summer" või "Perks of Being a Wallflower", kus nohikutest on saanud imelikuks või targaks määratlemise asemel mitmekülgsed ja huvitavamad tegelased.

Pealegi ei pruugi väljaheidetu või eraldiseisja olla nohik, vaid lihtsalt sõuab omas vees. Paraku võidakse praeguses koolitulistamiste maailmas omas maailmas viibimist pidada ka suuremaks ohu sümboliks kui see tegelikult on. Lady Bird ei ole noor geenius nagu Lisa Simpson või Daria, aga sarnaselt nendega on ta mõnes mõttes moodsalt feministlik tegelane, konfliktis maailma, pere ja iseendaga, aga mõnikord tahaks mässamisest hoolimata olla tavaline tüdruk.

Nii tegelase kui filmi ehk suurim voorus on see, et Lady Bird ei ole ühekülgselt õilis tegelane, kes näitab kõigile näppu ja tal on alati õigus. Sugugi mitte, ta käitub vahel märkimisväärselt kusiselt. Paljude 17-aastaste kombel ta sageli häbeneb oma vanemaid, laseb isal peatuda autoga enne kooli, valetab oma elu ja päritolu jõukamaks ning tähtsamaks kui kasin argipäeva tegelikkus, januneb tähelepanu järele ja tunneb kadedust, jätab esimese võimaluse avanemisel paksu sõbra sinnapaika ja jookseb poppide ning valdavalt lollide tüüpide seltskonda. Ta näitab ka tõusiklikku poolt, pillub nimesid, kelle fännamist on lahe kuulutada, kuigi näiteks tegelikult ei tea, kes on Jim Morrison.

"Ma tahan, et minu elus juhtuks midagi," ohkab Lady Bird emale, kes on nii tema suurim kaitsja kui ka vaenlane. Nagu ainult tööle ja lastele elades sageli juhtub, siis vanemal tekib imelik dilemma – ühest küljest tahab ta kõigest väest, et lapsel läheks hästi, aga samal ajal tahab mingil hetkel tema ebaõnnestumist, et saaks last edasi õpetada, sest sellest on saanud oravarattas elu mõte. "Ma ju ütlesin." Ja nui neljaks, nii mõnigi kord emal tõesti ongi õigus, aga vead tuleb ikkagi ise ära teha ja üle elada, nagu Lady Bird ja ta ema samuti kogevad. Nagu pereisa märgib, siis tegelikult oli ka ema ise noorena üsna samasugune ja kahe kõva iseloomuga naise kõrval jääbki ellu pigem Lettsi-laadne rahulik mees.

"Lady Birdi" maailm on 2002. aastast, see on Iraagi sõja alguse eelne maailm, kus kõlab ajastu märksõnu ja muusikat, kuid vanade hittide kasutamise asemel on Jon Brion kirjutanud peamiselt uued lood, mis kenasti kokku kõlavad.

Ei ole raske näha, et Sacramentost pärit režissöör Greta Gerwig jutustab päris paljuski enda lugu. Gerwigi on seostatud rea nn mumblecore filmidega, millele on iseloomulik väike eelarve ja tundmatute näitlejate kasutamine, kuigi nii Saoirse Ronan, Letts kui Metcalf ei sobi enam selle määratluse alla. Teatud määral seda indie-vaimu filmis muidugi on, kaadrid on lihtsad, selged ja staatilised, dramaatilist vehkimist on vähe, aga detaile ja vihjeid pole siiski nii kirjult kui näiteks Wes Andersonil.

"Lady Bird" on seekordsel Oscarite jagamisel viie nominatsiooniga must hobune, kes võib hea õnnega mõne kuldmehikese märksa suurema eelarvega filmilt röövida.

Kuigi “Lady Bird” on eelkõige lugu läbi naistegelase silmade, on siin ka mõningaid huvitavaid meestegelasi, mis kajastavad ajastu märksõnade muutumist. Tracy Lettsi mängitav lahke ja depressiivne isakuju pole väga üllatav, kuid pigem väärivad märkimist Lady Birdi armastused. John Travolta filmide teismelise poisi suhu ei mahuks tütarlapse lahke pakkumise peale kuidagi selline lause: "Ma pean sinust liiga palju lugu, et su rindu kabistada." Noormehed ei ole energiast pulbitsevad jalgpallurid ja tõutäkud, vaid pigem pisut flegmaatilised rikkurhipsterid.

Muidugi on siin filmis ka suur hulk noortefilmide stampe nagu peod, loll treener, imelikud nunnad, peategelase paks sõber, süütuse kaotamine, autojuhieksam jms, aga mõned neist on suudetud lahendada meeldiva irooniaga, nagu stseen, kus Lady Bird läheb 18-aastaseks saades bensiinijaama ja ostab endale kolm sümboolset eset: Playgirli, paki suitsu ja lotopileti.

Filmi viimases veerandis laguneb see, mis alguses filmi teistest samasugustest eristab. Sõprus võidutseb (tüdrukud jäävad, mehed kaovad), põhimõtted/kaadrid otsustavad kõik, töö teeb vabaks ja Lady Birdist saab Christine. Ma ei väida, et oleksin tahtnud osalise halastuse asemel mingit Taani või Austria laadis finaali, kus pooled tegelased oleksid endal veenid avanud ja ema hoiab nutta röökides süles oma alasti tütre laipa, aga midagi läks siin siiski kaduma.

Kokkuvõtteks: “Lady Bird” on intelligentne kõigile noor olnutele sobiv noortekas, mis laenab palju vanu märksõnu, kuid suudab parimatel hetkedel pakkuda neid uues võtmes. Saoirse Ronani rollitöö on nauditav ja ema-tütre suhte kirjeldamine on huvitavam kui oma mina otsivate tiinekate omavahelised suhted. Lady Birdid – pidage vastu, teil on oma koht!