Kuigi mõnel pool on väidetud, et "Dunkirkist" sai sellega maailma kinoajaloo edukaim sõjafilm, siis märksa vähem on teada, et tegelikult oli üks teine täpselt samal ajal linale jõudnud film märksa edukam, mis edestas "Dunkirki" kassatulus juba esimesel nädalal umbes 50 miljoni dollari võrra.

Fakt on vähem tuntud, sest tegu on Hiina filmiga "Wolf Warrior 2", mis meie kinodesse ilmselt mitte kunagi ei jõua. Võiks muidugi kohe öelda, et tegu on halva, isegi väga halva filmiga, aga see on nii mõneski mõttes ka äärmiselt huvitav film, mille vaatamine on hariv.

Esiteks kuivad faktid ehk numbrid. "Wolf Warrior 2" kassatulu on praeguseks enam kui 870 miljonit USA dollarit, millega see oli mullu kogu maailmas kuuendaks vaadatuim film (võrdluseks: "Star Warsi" uue osa kassatulu oli umbes 1,3 miljardit dollarit, "Dunkirkil" umbes 525 miljonit dollarit). See on esimene Hiina film, mis jõudnud maailma kinoajaloo saja vaadatuima filmi hulka (praeguse seisuga 58. kohal).

Sisult on Hiina rahvaarmee aastapäevaks linastunud "Wolf Warrior 2" sirgjooneline sõjafilm, märul. Selle peategelane on endine rahvavabariigi eriväelane Leng Weng (teda kehastab Wu Jing, 20 aastat noorem ja vähem naeratav versioon Jackie Chanist), kes on mõneks ajaks vangi pandud, sest ta on tapnud tema hukkunud sõjaväekaaslase mälestust rüvetanud paha ärimehe. Pärast vangist vabanemist on Leng Weng kolinud Aafrikasse, kus pakub muuhulgas turvateenust laevakaitsjana piraatide vastu ja tegeleb muude ettevõtete abistamisega.

Nimetus Aafrika riigis puhkeb aga kodusõda, vaja on evakueerida Hiina ettevõtete töötajad, võidelda palgasõduritega ja igal põhjusel saab tohutult püssi lasta ja kakelda. Tehniliselt on film umbes samal tasemel lääne analoogidega, aga tapaballett, veealused võitlusstseenid ja tankilahingud on tavalisest mõnevõrra pikemad.

Kuigi filmi produktsiooni taga on mitu firmat, on üks olulisemaid osapooli China Films Group, mis on sisuliselt riiklik ettevõtte, nii on igal juhul tegemist ka Hiina riiklikku poliitikat toetava propagandafilmiga. Muidugi on Hiinas ideoloogilisi filme tehtud ka varem, kuid nende populaarsus oli juba ammu languses.

Üks tuntumaid Hiina propagandategelasi on sõdur nimega Lei Feng, kellest on tehtud rida filme. Ajaloolased pole kindlad, kui palju tema müüdist üldse tõele vastab, kuid ametliku kaanoni järgi oli tegu sõduriga, kes sai kuulsaks pärast tema surma leitud päeviku järgi. See nõretavalt patriootlik ja Maole truudust vanduv tekst oli aastakümneid Hiinas soovitatav kirjandus ning 5. märts koguni kuulutati Lei Fengi päevaks. Veel 2013 jõudsid kinodesse uued Lei Fengi kohta tehtud täispikad mängufilmid, kuid need kukkusid täielikult läbi. New York Times kirjutas, et mitmetes suurtes Hiina linnades ei suudetud nende filmide linastustele müüa mitte ühtegi piletit. Kuigi Pekingis toimus samal ajal Hiina Rahvakongressi istungjärk, müüs suur Pekingi kino "Noore Lei Fengi" filmile nelja päevaga vaid 43 piletit, kuigi samal ajal isegi "Hüljatuid" vaatas 450! Aga kuidas saakski noor põlvkond võtta enam eeskujuks tegelast, kes hukkus tagurdavast autost pähe kukkunud telefoniposti läbi. Vaja oli leida moodne dünaamiline kangelane.

Selleks uueks kangelaseks saigi Leng Weng, moodne Hiina Rambo. Kuigi Leng Weng tapab filmi alguses inimese ja sattub vanglasse, siis on see õigustatud. Vaikimisi tunnistatakse, et meie ühiskonnas (Hiinas) on ka ebasoovitavat elementi ja esineb korruptsiooni ametnike seas, aga väärikad kodumaad armastavad kodanikud on sellistest üle. Hiinas on käibel sõna fuerdai, mis on nende vaste põlastatud uusrikastele, seega nende tapmine on riiklikult enam-vähem andeksantav, vähemasti mitte tõsine kuritegu.

Kui vanglast vabanenud Leng Weng võtab kursi Aafrikale, peegeldab seegi Hiina välispoliitika kahte suurt kaasaegset mõistet, need on One Belt One Road (OBOR ehk Uus Siiditee) ning Pearl String ehk Pärlikee. Uus Siiditee on riiklik programm Hiinat peamiselt Euroopaga siduvate peamiste kaubateede arendamiseks ja kaitseks. Kui filmis näidatakse põhjalikult Hiina laevastiku võitlust piraatidega, siis laias laastus vastab see tõele – Hiina laevad patrullivad pidevalt Somaalia rannikul ja kuigi filmis näidatakse ehk seda lihtsalt humaanse operatsioonina, on sisuliselt muidugi tegu ka Hiinast lähtuva kaubavoo turvalise kohalejõudmise tagamisega.

Enamgi veel, mullu oli suursündmuseks Hiina esimese välismaise mereväebaasi avamine väikeriigis Djiboutis, kus juba varasemast olid nii Prantsusmaa kui USA baasid. Lisaks on neile Djiboutis kummalisel kombel ka Jaapani baas, mida on Hiina kohaloleku pideva kasvamise taustal plaanis lähiajal suurendada. Jaapan, kes II maailmasõja järel on sõjaliselt hoidnud rõhutatult tagasihoidlikku joont ja kasutab oma sõjaväe kohta samuti sõna "kaitsevägi" on viimasel ajal järjest astunud samme sõjalise võimsuse suurendamiseks, sest Hiina jõud regioonis on muutunud juba liiga silmapaistvaks. Nn pärlikee-teooria järgi peaks India ookeani äär olema palistatud Hiina sõjaväebaaside ja kaubapunktidega, mis kogu regiooni Hiina kontrolli alla mängib.

See kõik kajastub ka filmis. Viimase paarikümne aasta jooksul on hiinlased aktiivselt äri ajamas paljudes Aafrika riikides ja on viibinud rahuvalvemissioonidel näiteks Sudaanis, Malis, Libeerias ja Kongo DV-s. McKinsey konsultatsioonifirma mulluse uurimuse järgi on Hiinast saanud Aafrika peamine kaubanduspartner, nende kaubavahetus kasvab aastas 20% ja hiinlaste investeeringud viimastel aastatel lausa 40% aastas.

Siin on taga peamiselt kaks asja: ühest küljest lihtsalt uus kasvav turg hiina toodetele ja laenudele, aga teisest küljest ka loodusvarad ja toorained, mida Hiina vajab. Ühel hetkel ilmub filmis tekstina kaadrisse mõttetera: "Kõik Hiina solvajad leiavad surma, ükskõik, kui kaugel nad ka ei asu". Ajalooliselt on küll tegu ühe Hani dünastia aegse kindrali lausega, aga kaasaegses Hiina riigi osalusega tehtud filmis mõjub see üsna muljetavaldavalt otsekohese avaldusena. Muidugi oleme mõnevõrra sarnaseid poosetavaid lauseid näinud ka Ameerika või Vene filmides, aga sealt nähtuna ei oska seda enam ehk eriti tähelegi panna.

Loomulikult päästab Leng Weng head Hiina ärimehed ja ebola-taolist haigust nimega "lamania" ravivad üllad arstid. Loomulikult tapab ta mässulisi abistavad USA aktsendi ning tšetšeeni välimusega palgasõdurid (hiinlased sümpatiseerivad selles osas Venemaaga, kuna neil on probleeme oma moslemitega Uiguurias). Tapetav jõle ameeriklane ei võitle küll USA lipu all, kuid sümbol on lihtsasti mõistetav. Ja kui häda tulles USA laevastik lahkub, siis Hiina laevad mitte. Leng Weng peab jõudma läbi sõdivate osapoolte rindejoone omadeni ning tal tuleb päästev mõte – lehvitada suurt Hiina punalippu. Ning võitlevad osapooled taltuvadki ja ütlevad omaette: "Näe, hiinlased, neid peab hoidma, neid läheb meil veel vaja!" Selliste pisikeste asjade pehme jõu kaudu jõuab Hiina igapäevaselt ka massikultuuri.

Leebema poole pealt on ka huvitav vaadata tootepaigutustehnoloogiat hiina moodi. Filmis juuakse tähelepanuväärselt mitu korda Hiinas populaarset alkohoolset jooki moutai'd, täpsemalt selle tuntuimat brändi Kweichow Moutai. See spetsiifilise maitsega sorgost aetav viin oli aastakümneid populaarne Hiina ladviku seas ning sage kingitus väliskülalistele, kuid umbes viie aasta eest hakkas firmal kehvemini minema, kuna president Xi Jinping kutsus üles kokkuhoiule ja kalli Kweichow Moutai ohter tarvitamine läks pisut põlu alla.

Pärast filmi linastumist tõusis Kweichow Moutai aktsia väärtus üle kolmandiku ning firma väitis, et nemad ei maksnud selle reklaami eest midagi (mis võib ka tõsi olla, sest seegi firma kuulub suures osas tegelikult Hiina riigile). Osaliselt tänu sellele sai Kweichow Moutaist mullu maailma kõige suurema turuväärtusega alkoholitootja, möödudes pikka aega liidriks olnud Diageost (Smirnoff, Johnnie Walker, Guinness jt).

Tänutäheks ülistas Kweichowi juht filmi patriotismi ja lasi filmi näidata oma 30 000 töölisele. Ja pole suurt kahtlust, et nad vaatasid seda rõõmuga, mitte käsukorras – Hiina on selles filmis maailmajõud, suur ja väärikas. Kõlab tuttavalt, kas pole? Ja eks mingil määral on selles oma Rambo või Steven Seagali leiutamises lihtsalt samasugust äri nagu "Klassikokkutuleku" eesti keelde tõlkimisel tuttavate nägudega näitlejatega.

Võiks ju öelda, et mis sel kõigel meiega pistmist, kuid fenomen on nii suur, et on pannud tulevikule mõtlema mitmed USA filmistuudiote juhid. Üha suurem osa USA filmide kassatulust tuleb muu maailma turgudelt ja Aasia osa üha kasvab. Aasiakeskse tooteasetuse ühe jaburaimaks näiteks on saanud vähereklaamitud lõik filmist "Transformerid: Viimane rüütel", kus Mark Wahlbergi kehastatud tegelane joob Lõuna-Dakota lammutustöökojas Hiina piimatoodet Mengniu. Propagandat võib leida nii USA, Vene, Hiina kui Eesti filmides, selles nagu polekski midagi erilist. Jah, juba on välja kuulutatud ka "Wolf Warrior 3", aga seda ilmselt enam ei jaksaks vaadata – saime aru, Hiina ei tule, Hiina juba on kohal. Kes tahavad mõista Hiinat ja riigi kaasaegset välispoliitikat, siis pigem tasuks vaadata just "Wolf Warrior 2", mitte näiteks "Tiigrit ja draakonit".