Arvustus. Ezra Furmani kleidi tagamaadest ({{commentsTotal}})

Ezra Furman
Ezra Furman Autor/allikas: promo materjal

Uus plaat

Ezra Furman

"Transangelic Exodus" (Bella Union)

8/10

 

Kui palju on teie jaoks artiste, kelle puhul just väline kuvand muudab ta huvitavaks või talumatuks? Võime ju öelda, et tähtsaim on muusika ja mida see kuvand lugema peaks, aga see on diplomaatiline mula. Kui Ru Paul või Army Of Lovers näeks välja konventsionaalne, siis kas see teeks nende muusika paremaks? Ma küll ei jaga arvamust, et näiteks Lady GaGa oleks kogu selle kaasneva trianglita kuigi põnev, aga seda pean küll tunnistama, et 70ndate David Bowiet kuulata on tore, aga sama ajastu pilti juurde vaadata eriti ei soovi.

Niisiis, lubage tutvustada – Ezra Furman, 31aastane ameerika juut Chicagost. Kaalus rabiks õppimist, aga otsustas siiski veel muusikas õnne proovida. Avastas oma biseksuaalsuse, värvib huuli ja kannab laval rokkides enamasti kleiti. Tore on, aga kas seda kõike peaks üldse rõhutama, kui põhiteemaks on muusika, mitte seltskonnaelu? Antud juhul peab, sest just selle raketiga on üsna kõrgele orbiidile lennanud Furmani värske album „Transangelic Exodus“.

See plaat on pihtimuslik ja sügavalt isiklik, iga laulu lüürika peegeldab ootuspäraseid konflikte traditsioonilise juudi kasvatuse, seksuaalse ebamäärasuse ja eneseotsingute vahel. Veri voolab, tahaks maailmale end tühjaks karjuda, loomulikult teismeliselikult kohustuslikud viited enesetapumõtetele, autoga end surnuks sõitmisele, meestevahelisele armastusele, haiglast põgenemisele ja kõik muu.

Selline sisukokkuvõte kõlab tegelikult võrdlemisi tüütult. Miks siis Furmani plaati üldse kuulama peaks, kui maailmavalu ei huvita? Sest esmajärjekorras on see hea muusika, pisut eksperimentaalne või kohati psühhedeelne rock, mis tehtud värske energiaga. Furman on varem teinud võrdlemisi tavalist garaažirocki, nii et võetud on midagi tuttavlikku ja lisatud sämpleid, keel- ja puhkpille. Enne tausta lugemist ei pruugi esitaja isiklikust taagast arugi saada, sest näiteks „Suck The Blood From My Wounds“ (vaadake alt videot) on täiesti raadiokõlbulik meeldejääv poplugu nagu ka „Love You So Bad“ või „Maraschino-Red Dress $ 8,99 at Goodwill“, rohkem närimist eeldavad palad nagu „Psalm 151“ või „Peel My Orange Every Morning“.

Pihtimuslikke plaate on ilmunud alati, näiteks mullu üritati ülemääragi analüüsida Taylor Swifti uue plaadi isikliku kogemuse sõnumit. Furmani plaadi puhul on see huvitav lisakiht, kuid sellest ei tohiks lasta end ära ehmatada. Loomulikult on ta saanud osa tähelepanust välise imidži tõttu, millest räägib ka kõnekas lugu, kuidas tavalistes meesteriietes ajakirja fotograafile poseerima tulles oli pettumus suur ja paluti tal ikkagi kleit selga ajada. Ezra Furman ei ole plastmassist välja võlutud kvoodiartist, vaid eelkõige muusik ja loodetavasti ei jää ta sama rida kordama, vaid jätkub ideid ka uute plaatide jaoks. 

 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: