Kui Cristopher Nolani lavastatud "Dunkirk" möödunud suvel maailma kinoekraanid vallutas, sai enneolematule vaatemängule osaks pea ühehäälne kiidukoor. Taustalt kostnud kriitilisemad keeled hüüdsid selle aga nn Brexiti-järgse kino esimeseks pääsukeseks. Filmide nagu "Dunkirk" ja "Their Finest" tuules ilmunud "Süngeim tund" kinnitab, et pead tõstab tõesti end Euroopast ära lõikavate brittide vankumatusele ja iseseisvusele oodi laulvate linalugude aeg.

See on juba teine aasta jooksul ilmavalgust näinud Winston Churchilli biograafia. "Churchillis" mängis legendaarset briti peaministrit Brian Cox, "Süngeimas tunnis" astub suurkuju sussidesse ja paksu grimmikihi alla Gary Oldman. Oldman on paljude arvates oma põlvkonna andekamaid ja võimekamaid näitlejaid ning fakti, et mees on vaid kahel korral Oscarile nomineeritud, võib pidada parajaks kurioosumiks. Olukord muutub ilmselt juba märtsi esimestel päevadel, sest sel korral on kauaoodatud meespeaosa preemiale tema nimi sisuliselt juba praegu peale graveeritud.

Gary Oldmani Churchill on võimsa ekraanivalitsemisega. Sõnakas, enesekeskne, kohati raevukas, siis jälle haavatav, ebakindel, kahtlev. Arvestades, kui tsiteeritud ja mütologiseeritud karakteriga on tegemist, on ajaloolisele suurkujule inimliku näo andmine igati vajalik. 1940. aastal paljukirutud lepitusmeelselt Neville Chamberlainilt valitsusjuhi ameti üle võtnud Churchillil tuli sõjapilvede varjus teha üks keeruline otsus teise järel – otsustada Hitleri ja Mussolini pakutud rahukõneluste üle, otsida tuge Euroopas toimuvat distantsilt jälgiva Roosevelti Ameerika Ühendriikidega ja vaadata tõtt kogu briti armee hävinguga Dunkirki ja Calais'i rannaribadel.

Vaevalt keegi valjult vaidlema kipub, et Oldman oma kuldmehikest igati väärib, "Süngeima tunni" enda sattumine üheksa parima filmi Oscarile nomineeritud linaloo sekka näib aga pigem ajastu märgina – lõhestumise ja ühiskondlike pingete tingimustes otsitakse võidukaid ja heade kangelaste triumfiga lõppevaid lugusid.

Kuigi filmi esimene pool näeb tublisti vaeva, et Churchilli isikule rohkelt tahke luua, ei suuda lavastaja Joe Wright kuidagiviisi mitte järele anda ka tema varasemaid filme ("Lepitus", "Reis Eikunagimaale") vaevanud sentimentaalsetele klišeedele ning otsesõnu populismile. Eesmärgiks ei saa ajalooliste seikade ja sündmusahelate dekonstruktsioon ega analüüs, vaid ikkagi vaataja rusikaga võidukalt õhku vehkima suunamine.

Ehk ei saaks seda üksi filmile pahaks panna, kui valitud vahendid emotsiooni saavutamiseks poleks kunstiliselt nii labased. Ühel hetkel otsustab Churchill valitsuskabineti seinte vahelt tavainimeste tasandile laskuda ning metrooga sõita. Rongivagunis viib ta läbi eksprompt turu-uuringu, kas töölisklassi britid tahavad natsidega rahu teha või on valmis kasvõi saepuru sööma, et Aadule trääsa näidata. Briti südametunnistuse eest kõneleb hambaid pulbriks kiristama sundiva stseeni tipuks väike tütarlaps, tagades Churchillile vankumatu moraalse autoriteedi minna ja Saksamaa õhurünnakuteks valmistuma asuda.

"Dunkirki" päästis propagandasildist paljuski fakt, et Nolani filmis puudusid rõhutatud kangelased. Sõda möllas ümberringi allumatu loodusjõuna ning enamik paljudest tegelastest püüdis teha, mis parasjagu vähegi käepärane näis, et kuulivalangute ja pommirahe keskelt elunatukesega koju pääseda. "Süngeim tund" ei vaeva ennast suurt ei kümnete tuhandete hukkunud sõdurite, laiemate eetiliste dilemmade ega sõdu eskaleeriva poliitilise süsteemiga. See on kõige pesuehtsam ajalooline populism, kus hetkeks nurka surutud suurkujul tuleb keerulises olukorras selg sirgu ajada ning maailm päästa. Sellele kõigele takistab aga kaasa elamast tundmus, et pommivarjendites kaarte vahtivad ja tervete rahvaste eest otsustavad vanad jõukad aristokraadisugu valged mehed on saatnud läbi ajaloo hukku lugematu arvu näotuid soldateid, kelle ohverduste arvelt üldse annab tulevastele põlvedele sääraseid propagandamaiguga linateoseid vorpida.

Tehniliselt näeb "Süngeim tund" võrdlemisi üheülbaline välja. Mõningane tonaalne tumedus on stiililise valikuna arusaadav, kuid jääb ka igavaks. Vähesed eriefektid on näotud, stseenid parlamendist üle dramatiseeritud, ainus tõeliselt meeldejääv kaader lisaks mitmele peategelase tiraadile on autoaknast paistvatest Hitleri maskide taha varjunud jõmpsikatest.

Kahtlane, kas vaataja "Süngeimast tunnist" midagi uut teada saab. Ka meelelahutusliku elamusena jääb ta sügavalt keskpäraseks. Antagu Oldmanile südamerahuga see Oscar, ent muus osas ei küündi "Süngeim tund" samuti aasta parimale filmile nomineeritud meistriteostele nagu "Kutsu mind oma nimega", "Kolm reklaamtahvlit linna servas" ega isegi "Dunkirk" ei tehnilise silmapaistvuse, moraalse keerukuse ega üldise huviväärsuse osas isegi lähedale.