Ei ole raske ühineda kriitikute kiidukooriga, kes on tõstnud Luca Guadagnino romantilise draama "Kutsu mind oma nimega" eelmise aasta parimate filmide hulka. Siiruse ja täiusliku tonaalsusega võluvalt filmilt võib põhjendatult oodata ohtralt Oscari nominatsioone, mis kuulutatakse välja peatselt, 23. jaanuaril.

Sensuaalselt lavastatud "Kutsu mind oma nimega" portreteerib lummavalt esimest armastust. Hetkes elada armastav lugu viib vaataja idülliliselt ajatusse ja suvisesse 1980ndate Põhja-Itaaliasse. Puuviljapuude, roheluse, soojuse ja järvede keskele. 17-aastase Elio (Timothée Chalamet) akadeemikutest pere rustikaalsesse suvekoju, kuhu saabub Elio arheoloogiaprofessorist isale (Michael Stuhlbarg) appi doktorant. Nagu igal aastal. Intellektuaalse, seksuaalselt virguva ent emotsionaalselt ebakindla muusikahuvilisest Elio üllatuseks on saabuja sel korral nägus ja enesekindel 24-aastane ameeriklane Oliver (Armie Hammer). Ja nii lugemist, ujumas käimist, rattaga sõitmist ja mitmekeelses seltskonnas naudisklemist täis suvepäevad muutuvad nädal nädalalt soojemaks, kui Elio saab üha paremini aru iseendast ja oma seksuaalsusest.

Elegantse kunstnikutööga stiliseeritud ja kümnendi esteetikat maitsekalt kasutavas miljöös veedetud päevad voolavad õhuliselt ja pingetult loomulikult. Veetlevalt romantiline visuaal teeb olustikku sisse elamise kergeks, seda eriti tänu keset pimedat aega pead tõstvale suveigatsusele. Oma iha ja emotsioone mõista ja realiseerida püüdev Elio kutsub samastuma mõjusalt, vaataja seksuaalsest suundumusest olenemata.

Film käsitleb noorusea armastust tähelepanelikult ja allahindluseta, luues selle ümber mõistva keskkonna. Olgugi olud valusalt piiratud ajastu seksuaaleetikaga, mille juurestiku osana näeb film religiooni. Ent "Kutsu mind oma nimega" fookuses on armumine selle puhtuses ja nüansirikkuses. Selle emotsioonikülluses ja suundaandvas tähenduslikkuses. Selle naudingulisuses ja valus. Mitte seda kammitsevates institutsioonides ja seda kategoriseerida püüdvates struktuurides.

Timothée Chalamet' ja Armie Hammeri esituste kihilisus ja füüsilisus tegelaste erinevate sotsiaalsete rollide ning läheduse, iha ja naudingute arengu kujutamisel on soojalt veenev. Kõrvaltegelastest kerkib esile Elio isa mängiv Michael Stuhlbarg, kes filmi kokkuvõtvas liigutavalt siiras monoloogis talletab filmi püsivalt filmiajalukku.

Näitlejate haaravalt välja mängitud elulist emotsionaalset skaalat toetab mängulistest klaveripaladest, 1980ndate popmuusikast ja Sufjan Stevensi originaalmuusikast moodustuv heliriba. Koos tagasihoidlikult intiimse kaameratööga loob see imeliselt intiimse sümbioosi, sulandudes kokku suvise miljööga.

Kõik see demonstreerib Luca Guadagnino tugevat käsitööoskust. Luues intiimsust ja sensuaalsust lihtsate silmatorkamatute vahenditega ning väikeste detailidega, muudab Guadagnino pealtnäha lihtsa ja selgepiirilise loo nauditavaks. Ta ei pigista vaatajatest emotsioone välja, vaid laseb neil orgaaniliselt tekkida, areneda. Suuremat intriigi loovate takistuste ja puäntide puudumisel võib see küll nende järele janunevale vaatajale tähendada liiga aeglast tempot.

Samuti elab film läbivalt olevikus, mis tingib nii osa tegelaste tausta napi avamise kui maailma kitsuse. Ent oma taotlused saavutab "Kutsu mind oma nimega" imekaunilt. Olla intiimne, empaatiline ja siiras lugu esimese armastuse võimsusest.