"Haletsuse" režissöör Babis Makridis: alles läbi kurbuse saab selgeks, mis on õnn ({{commentsTotal}})

"Haletsuse" režissöör Babis Makridis Autor/allikas: Margarita Nikitaki / Pressifoto

Keerulised tingimused kipuvad olema kunstile ja kõiksugusele loomingulisele eneseväljendusele viljastavad. Nõnda on Kreeka ühiskonna, poliitika ja majanduse krampidega viimasel kümnel aastal kaasnenud uus tõus sealses pikkade traditsioonidega filmikunstis.

Rahvusvahelist tähelepanu ja rohkelt heakskiitu festivalidelt on pälvinud mitmed sardoonilise huumoriga vürtsitatud sotsiaalkriitilised linalood, nagu Athina Rachel Tsangari "Attenberg" (2010) ja "Chevalier" (2015) või Kreeka kino praegu kuulsaima poja Yorgos Lanthimose "Koerahammas" ja "Alpid".1

Samas stiilis jätkab oma teises lavastajatöös "Haletsus"2 48aastane Babis Makridis, jutustades loo mehest, kes hoolimata materiaalsest heaolust, lähedaste hoolest ja päikeselisest ilmast ei suuda leida mõtet millestki peale kurb olemise. Stsenarist Efthymis Filippouga (kes vastutab muide ka pea kõigi eelviidatud hittide käsikirjade eest) kahasse kirjutatud lugu on otsast lõpuni kuiv ja rõõmutu, ent ometi jagub emotsioonivaese tõsiduse vahele Aki Kaurismäki või Roy Anderssoni parimaid töid meenutaval moel tubli annus elutervet irooniat. 

Kreeka filmil on vägagi rikkalik ajalugu, aga viimased aastad on näinud uue laine rahvusvaheliselt tunnustatud filmitegijate tulekut. Oskate te seletada, millest see tingitud on?

Ausalt öeldes ei ole mul sellele head vastust. Kreekas on alati huvitavaid filme tehtud. Tõenäoliselt on nüüd tänu meie majanduslikule olukorrale ja sellest tingitud maailma kõrgendatud tähelepanule hakanud paljud festivalid ja kriitikud avastama, kui põnevat valmistatakse. Loodan väga, et see pole lihtsalt hetkemood, vaid pika tulevikuga areng.

Mitmed hiljutised Kreeka filmid meenutavad stiililt vägagi Skandinaavia filmikunsti: tõsiste ilmete kiuste loodud huumor, allasurutud tunded, pealispinna all peituv eksistentsiaalne tumedus. Kui teadlikud need sarnasused on?

Võib-olla on lõunamaade palavuses midagi ühist põhjamaade pakasega. Võib-olla on kusagil sügaval meie sees skandinaavlased. Tumeda nahaga skandinaavlased, hahaa. Tead, ma tahan selle kohta öelda, et kui ma vaatan Roy Anderssoni filme, siis tundub mulle, et olen paradiisis. Ühtaegu väga kurvas ja väga naljakas paradiisis.

Väga märgatav stilistiline eripära "Haletsuses" on ka äärmiselt sage vahetiitrite kasutamine. Miks te sellise lahenduse kasuks otsustasite?

Otsisime viisi, kuidas väljendada pea­tegelase mõtteid. Siis jõudsime tõdemuseni, et mitte miski ei anna seda paremini edasi kui tummfilmidele omased vahetiitrid. See on minu meelest väga huvitav vorm ja annab filmile kirjandusliku tunnetuse. Vahetiitritega on väga lihtne midagi öelda, selline lahendus meeldiski mulle lihtsuse pärast. Jõudsime selle otsuseni juba stsenaariumi esimeses mustandis. Tõsi, tiitrite tekst muutus küll kirjutamise käigus päris palju ja lõpliku variandini jõudsime alles montaažis.

Filmi üheks keskseks teemaks on kurbus. Kust pärineb idee kurbusest ja kaastundesõltuvusest? On see teile isiklikult tuttav teema?

Kõik mu ideed tulevad inimeste jälgimisest. Olen märganud inimesi sageli nii käitumas. Kui ma olin teismeline, tegin ise ka nii – püüdsin ennast võimalikult kurvalt tunda, et tüdrukud mind märkaks. Siis tulid nad minu juurde ja küsisid, kas mul on kõik korras. Lapsed ja vanurid käituvadki nii kõige sagedamini. Minu arvates oleme kõik mingil hetkel oma elus ulpinud magusas kurbuses. Me kõik oleme tantsinud kurva laulu saatel. Oleme otsinud hoolimist ja lähedust. "Haletsus" ongi film inimeste suhtest õnnetu olemisega ja selle hetkega, mil õnnetu ja õnnelik olemine kohtuvad ning hakkavad üheks sulama. "Haletsus" uurib nende kahe olemuslikult vastandliku tunde tasakaalu ja võrdset tähenduslikkust.

Kreeka ühiskond on pärast majanduskriisi algust näinud üht raputust teise järel. Kas "Haletsuses" peitub ka sotsiaalpoliitiline tagapõhi või mõtlesite filmi tehes inimeseks olemisele laiemas plaanis?

Mulle ei meeldi poliitika. Minu film on inimlikest tunnetest. See lugu võiks aset leida ükskõik kus. Peategelasel ei ole kodumaad.

Hiljuti skandaali sattunud koomik Louis CK rääkis ühes saates sellest, kuidas inimesed on unustanud, kuidas olla kurb. Vaigistame ja summutame oma elust seda tunnet kõikvõimaliku välise müraga – mobiiltelefoni, muude nutiseadmete, ekraanide, töösse uppumise abiga. Millist rolli kurbus teie meelest elus mängib? On see inimeseks olemise lahutamatu osa või midagi häirivat ja segavat?

Õnnelikkus on minu meelest isegi abstraktsem mõiste kui kurbus. Alles siis, kui me kurbusesse mattume, saab selgeks, mis on õnn. Sel põhjusel on kurbus ka möödapääsmatu osa elust ja minu meelest mitte sugugi negatiivne tunne.

"Haletsuse" alguses näeme peategelast traumat üle elamas ning tema suhtes tekib sümpaatia. Mida edasi, seda keerulisemaks talle kaasaelamine, isegi tema mõistmine muutub. Mida lavastaja ja stsenaristina peategelase suhtes tundsite?

Filmi peategelaseks olev mees on hea tervise juures, jõukas, on harjunud teda ümbritsevate inimestega teataval kindlal viisil suhtlema. Kui ta määratleb ennast ohvrina, määrab ta ka kõigile enda ümber rollid nendena, kes lasevad tal kannatada, või kannatajatena, kelle tragöödiaid ta siis enda huvides kasutab. Ta ei aktsepteeri enam teiste kannatusi, ainult iseenda omi, ta hakkab väljakannatamatul kombel kadestama kaotust, pisaraid ja tumedust, mis pole tema enda päralt, vaid kellegi teise. Seetõttu on ta õnnetu, kui peaks olema rõõmus, ja õnnelik siis, kui ta on kurb. Ta on õnnetu, kui keegi teine on õnnetum kui tema. Teiste pilkudest leitud empaatia ja sümpaatia, toetavad kallistused ja mõistmine muutuvad mingil põhjusel sõltuvuseks.

Mehe elus on kõik täiuslik, kui naisega toimunu välja arvata. Ometi on ta kurb, löödud olemisega, küüniline. Miks see nii on?

Tahtsime päris esimestest hetkedest näidata peategelast keset elu, mis on imeilus. Nii soovisime rõhutada kontrasti välismaailma ja tema sisemaailma vahel. Ta on kurb, kui teda armastatakse, ja küüniline, kuna ümbritsev maailm pole tema jaoks piisavalt julm. Ta tahab rohkem kurbust. Ta oskab vaid läbi selle elada.

Filmil on väga tume lõpp. Oli teil algusest peale selline lahendus mõttes ja miks otsustasite loo just nõnda lõpetada?

Lõpp oli esimene asi, mille stsenaariumisse kirja panime. Hakkasime filmi algusest peale selle ümber ehitama. Püüdsime ette kujutada, kui kaugele meie peategelane on valmis minema, et saada tagasi midagi, mille ta kaotanud on. Kui äärmusesse suudab ta minna, et leida uuesti haletsust.

Millega järgmiseks töötada plaanite? Kas teil on veel kindlaid teemasid, mida tahate oma loomingus avada?

Filmin praegu fiktiivset dokumentaalfilmi Aristophanese vanakreeka komöödiast pealkirjaga "Linnud".

Yorgos Lanthimos on liikunud kodumaalt edasi suurte rahvusvaheliste filmide ja ülemaailmselt tuntud näitlejate juurde. Kas rahvusvaheline tunnustus ja näiteks Hollywoodis töötamine paeluks ka teid?

Ma teen filme, et kaotada aja- ja ruumitunnet. Et pääseda nii sageli, kui suudan, tegelikkusest. Kui ma saan seda oma kodumaal teha, olen rahul. Enamat ma ei vaja.

1 "Kynodontas", Yorgos Lanthimos, 2009; "Alpeis", Yorgos Lanthimos, 2011.

2 "Pity", Babis Makridis, 2018.

Intervjuu ilmus Sirbis.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: