Möödunud nädala lõpus jõudis Eesti kinodesse prantsuse režissööri Xavier Legrandi palju auhindu noppinud film "Hooldusõigus" ("Jusqu'à La Garde"). Autor visualiseerib selles hirmu, mida tunnevad vägivaldses suhtes need osalised, kes jäävad türannias kannatajaks pooleks. Ja siin pole jutt üksnes abikaasast, haaratud on ka lapsed, vanavanemad, sugulased ja sõbrad ning naabrid.

"Hooldusõiguses" on vaatluse alla võetud tüüpiline koduvägivalla juhtum, kuid nurga alt, kus on juba lahku mindud. Mis täpsemalt minevikus toimunud on, see ei selgugi, kuid on aru saada, et midagi nagu on, sest kõik kardavad. Kardab vägivaldsest mehest lahku läinud naine ja kardavad tema lapsed - kohe täisealiseks saav tütar ja 11-aastane poeg. Kardavad naise vanemad, tema õde ja õemees. Kõik kardavad, et kohe midagi juhtub. Püütakse olla vakka, mitte ärritada, mitte midagi valesti öelda, see hirm on halvav ja pingeline ning režissöör näitab seda mitmel erineval moel läbi erinevate inimeste.

Stseenid on väga kõnekad, kuigi vägivalda näidatakse õige pisut vaid filmi lõpuosas. Sellegipoolest on hirmuvärinat ja paanikapinget täis kõik kaadrid, algusest lõpuni. See film peaks olema kohustuslik kõigile neile, kes lahmivad, et kas sa siis midagi teha ei saa või mis sa tast ikka kardad. Või ma ei tea ka, kas see niisugustele mühakatele mõikaks, sest selleks, et seda pidevat hirmuvõnget tabada, peab siiski oskama inimesi lugeda. Sa pead aru saama, et tütar, kes laulab oma sünnipäeval reipatempolist rocklaulu, on tegelikult surmani hirmunud, mitte pole lihtsalt halb laulja. Sa pead taipama, et elukohta varjatakse ja telefoni ei võeta mitte kiusu pärast, vaid selle ajendiks on ängistav paine, hirm, mis ei lase elada nii, nagu normaalsed inimesed elaksid.

Loo autor portreteerib ka vägivallatseja perekonda. Jõhkardist hirmuvalitseja vanemad on korralikud inimesed, nad on juba pensioniealised ning elavad pealtnäha rahumeelses abielus. Pinna alt võib aimata, kust pärinevad lahutatud abikaasa vägivaldsuse juured ning siin ei saa näpuga näidata üksnes vanaisa peale, näib, et ka vanaema on olukorda soosiv. Võimalik, et mees otsis endalegi samasugust uut suhet, kuid tema naisel jätkus hirmule vaatamata südikust selline olukord lõpetada.

Filmis jutustatud lugu on hästi klassikaline, siin ei ole mingit ekstreemset rida aetud. Lõppenud suhet ei arutata üldse, see jäägu vaataja kujutlusvõime luua. Naine on küll suhte lõpetanud, kuid endiselt mehe mõjuvõimu all ja ta suhtleb selle mehega, räägib temaga, kannatab edasi, kuigi "normaalne inimene" võiks ju igasuguse suhtlemise üldse lõpetada. Siin on aga probleem ka süsteemis, mis määrab laste olemasolu puhul kohtumise korra ja ei lase vägivaldsest suhtest täielikult väljuda.

Kõige suurema surve all on filmis poiss, kes on alles lapseealine, kuid püüab kõigest hingest olla nii, et ei tõuseks mingit tüli. Paraku see tal ei õnnestu ja asi lõppeb päris jõhkra vägivallastseeniga. Võin küll nii palju öelda, et selle loo lõpplahendus on õnnelik, kuid ega see lõpp teile mingit õnnetunnet sisse ei jäta ega kergendust too. Tegemist on raske filmiga, kui sa kuulud sellesse gruppi, kes oskab inimesi lugeda.

"Hooldusõigus" on film, mida pead südamega vaatama, sest kui kuuled vaid teksti ja ei süvene ega oska interpreteerida teiste inimeste tundeid, siis libiseb pool filmi sinust lihtsalt mööda. Kui sa aga leiad, et oled hea inimesetundja, kuid ei suuda sellegipoolest koduvägivalla olemust mõista, siis mine vaata.

Vägivald ei seisne ainult selles, et kardab see, kes on vaeseomaks pekstud - vägivald on palju laiem kui vaid see moment, mil teisele füüsiliselt kallale minnakse. Hirm valgub argipäevadesse, see imbub nii sügavale hingesoppidesse, et sellest pole võimalikki vabaneda, vähemalt seni mitte, kuni hirmu allikas vabaduses ringi liigub. Vägivald haarab kogu pere ja sõprade ringi, kui nood sellest teavad.

"Hooldusõigus" on Legrandi esimene täispikk mängufilm. See pole küll nii täiuslik, et sellest kriitikuna vigu ei võiks leida, kuid üldine teostus, ülesehitus ja suurepärased näitlejatööd muudavad sellise kritiseerimise mõttetuks. Tegemist on väga tugeva debüüdiga, autorifilmiga (ka stsenaariumi kirjutas Legrand ise), mis paneb ootama järgmisi teoseid. Soovitatavalt vaadake seda kinos, nii pääseb tundepinge paremini naha alla.