Pea alati juhtub lühifilmikassettidega nii, et erinevate lavastajate omasoodu ponnistustest moodustub üks ebaühtlane filmilatakas. Nii sünnib ka parimate režissööride koostöös. Olgugi, et kuhugi vahele satub mõni eredam mõttevälgatus, siis pärast pooleteist tunnist kinosaalis istumist jääb alati ebamäärane tunne, millest vabaneda püüdes aja neid eredaid hetki nagu Toots rosinaid saiast taga. Ning nüüd südamesoojusega pean ütlema, et vastvalminud "Juurtega" on hoopis teisiti.

Kuus naisrežissööri on võtnud oma filmide ühiseks nimetajaks küllaltki abstraktse teema – juured. Juured kui kodumaa, juured kui esivanemad või järelpõlv, mis meist endist võrsund.  Ja siis – juured, mis meid endiselt kinni hoiavad ja aja sõbralikult ükskõikses kulgemises paratamatult haiget teevad. Justkui nabanöör, mis tahab läbi lõikamist.  Selles lõputus tõlgenduste voos võiks kergesti uppuda eklektikasse. Ent filmi eripalgeliste novellide kokku sobitamisel on langetatud väga tarku otsuseid, mis ei lase sellel juhtuda isegi siis kui mõni filmike omasoodu eklektiline ongi. Vastupidi, erinevatest vaatenurkadest ja lähenemistest tekib omalaadne niidistik, kus erinevad mõtted üksteise vahel põrkuma hakkavad.

Esimeseks peatükiks filmis on Nora Säraku "Poeem armastusest". Noor-nõtkel rütmil jutustab ta loo esimesest armastusest. Hooti allenlikult nostalgiline, hooti godardilikult avantüristlik on ta lasknud end tõugata kõigel, mis teekonnal ja reisidel kaadrisse jäänd. Teadlikult hoiab ta heas mõttes lapselikku stiili, mille jaoks elu maailmatu suur on.  Kuigi kohati on see eluiha ehk liigagi intensiivne. Mõneti kipub montaaž nii energiliseks minema, et silma võrkkest ei suuda uut linale paiskuvat informatsiooni vastu võtta. Ning paiguti kipub pilti saatev jutustaja ekslema, otsima. See tähendab kuhjama kokku nii palju informatsiooni ja muljeid, et üleüldine tervik võib hajuda. Kuid üleüldiselt annab "Poeem armastusest" algul hea hoo sisse. Seda enam, et ülejäänud film kulgeb juba märksa vaiksemas rütmis.

Aljona Suržikova "Oodates imet" näitab küll ehk piskut vaid. Stseene on filmis kokku ainult viis. Kuid jälje jätab sügava. Üles võetud Suržikova enda perest. Kuis pisike elutäht kord hõõgvele lööb, et siis jälle kustuda. Vaikne puhas, visuaalse poeemina laitmatult seatud. Rohkem vist polegi vaja öelda.

Mis puutub Kersti Uibo "Emakivvi", mis filmilindi jätkudes järgnes, siis tõtt-öelda esmakordsel vaatamisel ma sellesse eriti ei süvenenudki. Eelnev film oli veel hinges ja viis minutit tühjuses olemist oli vajalik, mida Uibo tüki meditatiivne lähenemine lubaski. Midagi Terrence Malicku elupuulikku oli Suržikova ja Uibo lugude kooskõlas. "Emakivi" hoidubki kõrvale konventsionaalsest süžeest. Kaamera jälgib vaid animatsioonilikul viisil üht rannavees seisvat rändrahnu ja kuidas loodus ta ümber muutub. Päevaloojakul jäätub ka vesi rändrahnu ümber kivi sarnaselt tahkeks. Ja endiselt resoneerides eelmise filmiga, siis energia ei teki ega kao. Ta võib muunduda vaid ühest liigist teise või kanduda ühelt kehalt teisele.

Moonika Siimetsa "40 aastat hiljem" käsitleb humoorikas võtmes autori vanemate kolakuhjamise kommet ning viise, kuis kokku aetud tränist vabaneda. Ajast mil midagi saada polnud jäänud poolpaaniline säilitamine näib tänapäeval tsipa tobedana. Eks vanaema mullegi ju ütelnu, et "ennem las vats rebeneb kui et hea roog järele jääb" ning seejärel pudrulusika mul jõuga kurku susanud.  Säärane temaatika ja rakurss oleks kohe pärast Suržikova tükki tiba kohatuna tundunud, ent niimodi sõbralikku kaugusse asetatuna hoiab ta siiski veel kontakti filmi eelneva temaatikaga ja pakub uut vaatenurka lahti laskmisele. Igal asjal, mis Siimetsa vanemad oma kambrist leiavad, on oma lugu rääkida.

Anna Hintsi "Emaga kloostris" arendab lahti laskmise teemat veel kaugemale. Küllaltki keerulites suhetes reisib lavastaja Anna koos emaga Taisse, et seal kuu aega ühes budistlikus templis retriidis olla. Anna aeg kloostris möödub mõtluses ja mineviku niite lahti harutades. Pärast retriidi lõppu peegeldab Anna oma sisekaemusi emale. Nii mõnigi mure on lahenema hakanud. Lugu kujustab ilusti mõtluse mõju meelele ja kui väike me indiviidilik mõtlemine võib olla.  Kardan, et film võib jääda mõne võrra segaseks inimisele, kes pole kursis budistliku mõtlemise alustega. Anna mõtted ja lahendused, mida ta oma küsimustele pakub on kenad, kuid kõrvalt vaatajale võivad need jääda lahti seletamata. Ehk oleks pidanud temaatikat veel kuidagi avama.

Sarnaselt "Õlimäe õitele" on Heilika Pikkov vedanud kaamera ette omasoodu tegelase. Sedapuhku vanaema, tema abielu ja mõne kõrvalepõike sellest abielust. Vanaema pajatab elust ja sellest, mis või kes on tema elu koos hoidnud. Poeetiliselt vaheda raami annavad filmile kaadrid vere puhastamisest dialüüsis, kus vaarema neerude tõttu käima peab. Sealt ka filmi nimi "Mu liha ja veri".

"Juurte" mõju peitubki kasseti struktuuris. Kuis ühes filmis linale toodud mõisted ja teemad järgmistes filmides amorfselt edasi arenevad. Kindlasti mõjuks mõni novell eraldi vaadatuna nõrgemalt. Kuid just juured hoiavad neid koos ja tugevana. Kaasa aitavad ka Anu-Laura Tuttelbergi pöialliisiselt seenesed ja kodumaiselt külm-mullased animatsioonid.