Arvustus. Briti realistlik ulmefilm "Tundmatu" filosofeerib privaatsusest ({{commentsTotal}})

"Tundmatu" ("Anon") Autor/allikas: Kaader filmist

Uus film kinolevis
"Tundmatu" ("Anon")
Režissöör: Andrew Niccol
Osades: Clive Owen, Amanda Seyfried, James Tam, Rachel Roberts, Johanthan Potts, Toyin Ishola jpt.
7/10

Kinodes on hakatud näitama Netflixi filme ning ka "Tundmatu" on selline, mida saab paralleelselt vaadata ka Netflixis (filmi leviõigused kuuluvad Netflixile vaid osades riikides, Eestis filmi Netflixist näha ei saa, toim.). Konkreetset filmi ma soovitan siiski minna kinno vaatama, kaunist suveilmast saab ju eestlasel kiiresti villand.

Loo autor ja režissöör on Andrew Niccol, keda meie kinopublik võiks teada varasema ulmefilmi "Laenatud aeg" ("In Time") järgi. Paraku peab ütlema, et "Laenatud aeg" jättis publiku üsna leigeks, kuigi peaosas oli Justin Timberlake ja lugu ise oli ju päris huvitav. Suureks hitiks see ei saanud, küll aga oli vägagi korralik film ja vaadatav ka praegu.

Filmi kõige suuremaks tugevuseks oli lugu ning samas kehtib ka "Tundmatu" ("Anon") puhul. Mõlemad lood on üsna realistlikud, võiks öelda ulmefilosoofilised. Kui "Laenatud aja" puhul oli keskmeks teemaks aeg ja kuidas seda võimalikult ratsionaalselt kasutada, nii et see raisku ei läheks, siis nüüd on luubi all identiteet ja privaatsus.

Praegugi on argielus mitut sorti inimesi - osadel on üsna ükskõik, kui terve elu veebi vahendusel kellelegi nähtav on, sest varjata justkui nagu polekski midagi, teised aga, kellel ehk samuti midagi varjata pole, kaitsevad oma privaatsust kiivalt. Nad ei tee endale sotsiaalmeediasse kontosid, ei säutsu, ei postita Instagrami pilte, kleebivad arvutikaamera kinni ja käituvad ehk mõne teise silmis üldse veidi paranoiliselt.

"Tundmatus" on virtuaalne identiteet läinud sammu võrra kaugemale - inimesed on kiibistatud, mis tähendab seda, et nad on juba pooleldi robotid. Nad küll funktsioneerivad bioloogilise kehana, kuid kogu nende elu salvestub failidesse, mida saab omavahel vahetada ja mida saab tagantjärele ise vaadata. Aeg-ajalt ilmuvad silmaekraanile juhtnöörid, mida peab tegema (mine tuppa ja püsi seal, näiteks). Ka "helistada" saab otse kiibilt. Ringi kõndides on vastutulijate info nagu peo peal - kui vana, mis nimi, mis amet jne. Ja proovi sa niisuguses olukorras oma abikaasat petta - ta nõuab kohe, et näitaksid talle faili, kus olid eile õhtul kell 21.

Sellises ühiskonnas on loomulikult tekkinud mässajad, kes püüavad elada anonüümselt. Ka nemad on kiibistatud, kuid need uue aja häkkerid ei jaga enda kohta mingit infot. Sellistega tegeleb politsei. Filmi lugu hakkabki arenema ühe detektiivi silme läbi, kes satub juhuslikult peale n-ö Tundmatule, kelle kohta ekraanile andmeid ei ilmu. Siit areneb omamoodi armastus-vihkamine suhe, kus peamine fookus jääb siiski sellele, et kui palju privaatsust inimene vajab ja missugused salvestused on olulised. Mängu tuleb ka bürokraatia ja uue aja jaburad seadused. On ka mõrvu.

Filmi kõige tugevamaks pooleks on lugu ja kui arvate, et olen siin liiga palju ära rääkinud, siis eksite. Lugu on palju mitmetahulisem ja see on tõepoolest selline, mida on mõtet minna kinno vaatama. Tempo on aeglasepoolne, ärge oodake märulifilmi. Tegemist ei ole ka mingi põnevikuga, kuigi põnevust on seal omajagu, aga see läheb rohkem riiulile "huvitav", mitte "pingeline".

Ka kunstnikutöö on tasemel, üsna nappide vahenditega on loodud usutav futuristlik olustik, oskuslikult on lahendatud ka ekraanigraafika ja kaameratöö vallas on omanäoliseks lahenduseks see, kuidas vaataja pidevalt näeb asju läbi erinevate tegelaste silmade. See ei muutu õnneks siiski okserattaks, nagu öeldud, tempo on filmis rahulik.

Nõrkuste ritta võiks panna selle, et näitlejatöö või töö näitlejatega oleks võinud olla ehk veidi parem, aga samas polnud kinolinale toodud ka midagi nii kesist, et selle üle peaks piinlikkust tundma. Lihtsalt, on nähtud ka paremaid esitusi, aga praegune kõlbab küll. Ja kuna stsenaarium on tõepoolest hästi komponeeritud ning muud detailid paigas, siis kokkuvõttes annab film hea kinoelamuse ja arvatavasti jääb ka meelde pikemalt kui vaid seansi ajaks. Niccol on oma käekirja kujundanud ja hoiab ühtlaselt head taset.

"Tundmatu" sobib nii noortele kui vanadele. Seksistseene on ka, seega ise teate, kui noored lapsed kinno saadate. Kinos on film alla 16-aastastele keelatud, aga siiski pole seal midagi nii toorest, jõhkrat, koledat või rämedat, et näiteks eluterve 12-14 aastane seda vaadata ei võiks. Nii et seda vanusepiirangut ei tasu peljata, tegemist on ilmselt lihtsalt puhta bürokraatiaga, et see nii kõrgele on tõstetud.

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: