Arvustus. Kadugu mõistus! ({{commentsTotal}})

"Superpatrull 2" Autor/allikas: kaader filmist

Uus film kinos

"Superpatrull 2" (Super Troopers 2)

Lavastaja Jay Chandrasekhar

Näitlejad Jay Chandrasekhar, Kevin Heffernan, Steve Lemme

6/10

Juhul, kui te ei ole “Superpatrulli” (2001) andunud fänn, kel oleks sellest filmist peas tsitaate, soovitan teha, nagu mina tegin: enne, kui lähete vaatama filmi "Superpatrull 2", vaadake ära filmi esimene osa. Kui see teid ära ei peleta, siis olete valmis vaatama ka uut osa ning ühtlasi on teile siis uues osas mõni naljavihje, mis esimest osa mittevaadanuile tabamatuks jääb.

"Superpatrulli" on nimetatud kultuskomöödiaks ja sel on arvukas fänniarmee. Mõistusega inimene võib ju seda filmi vaadates pead murda, et mida kuradit on siin kultuslikku või üldse naljakat, kuid kultusega on juba kord niisugused lood, et ega kultusel polegi midagi pistmist loogika või mõistlikkuse või taiplikkusega või see iseenesest ei tähenda seda, et tegemist oleks päriselt ka mingi väga väärt kraamiga.

Kultuslik objekt, olgu see film, kunstiteos, isik või mõni reliikvia, on lihtsalt mingil veidral moel kogunud endale piisava hulga jüngreid, kellest ehk isegi kõik aru ei saa, miks nad jüngerdavad, aga vat meeldib ja midagi pole parata. Superpatrull on seda masti film, et see on nii lollide naljadega nii ebakorrektne ja suhteliselt halb film, et see muudabki selle klassiks omaette, kultuurinähtuseks, mida ehk isegi tasuks lähemalt uurida.

Esimeses osas toimub rivaalitsemine kahe sama provintsi politseijaoskonna vahel. On kohalik politsei ja on liikluspolitsei. Viimast tahetakse sulgeda ja alles jätta vaid üks jaoskond. Politseinikud käituvad täiesti mõõdutundetult, konkreetselt kiusavad teelolijaid ja ka üksteist. Õigupoolest ongi enamik nalju üles ehitatud sellele, kuidas kedagi kiusatakse ja mitte alati kõige süütumal moel. Tegelased aga võtavad seda kui elu loomulikku osa ja samas ei paista kuskilt välja, et keegi sellest eluaegset psühhotraumat saaks või et kiusajad ise seejuures ebasõbralikud oleks.

Eks ta ole, komöödiafilmi värk. See on umbes sama, nagu vaatad ulme- või märulifilmi ja mõtled, et kurat küll, nii ei saa ju olla, aga näe, on. Sest see on film ja film on alati hoopis oma füüsika- ja psüühikareeglitega maailm, millest ei saa asju üks ühele pärisellu üle kanda.

Teise osa väärtus fännide jaoks on vast see, et ekraanile on taas toodud kõik samad tegelased, samade näitlejate kehastuses. Keegi polegi vahepeal ära surnud, ega hirmutavalt vanaks jäänud ja tundmatuseni muutunud. Ikka täpselt samad tolad ja samad naljad platsis ning see on omamoodi südantsoojendav ja turvatunnet pakkuv. Et näe, maailmas ei ole veel kõik kadunud - saab endiselt teha täiesti ebakorrektseid ja lolle nalju, seksistlikke nalju, laibanalju, loomanalju, täiega jaburalt lihtsalt suurel ekraanil rõvetseda. Ja tõeline fänn hindab seda, see jünger, kellele meeldis juba filmi esimene osa. On inimesi, kellele meeldivad sellised naljad ja nad ei ole veel seepärast täisdebiilikud või perverdid (kuigi kindlasti ka neid on parasjagu selle filmi austajate seas).

Teises osas on režissöör-stsenarist Jay Chandrasekhar rivaalitsemise viinud endiste maanteepolitseinike ja Kanada politsei vahele. Nimelt selgub, et kanadalased on vaikselt piire nihutanud ja osa end Kanadaks pidavast provintsist kuuluvat tegelikult hoopis USA alla. Algab ülevõtmise protsess ja selle käigus läheb lahti täiesti ajuvaba palagan, esimese osa vääriline. Režissööri kohta võib mainida niipalju, et ta on oma töödega võitnud ka erinevaid parim-auhindu, peamiselt teles toodetud komöödiaseriaalide eest, kuid ühtlasi on teda paar korda nimetatud ka kõige halvema filmi autoriks, sealhulgas on arvatud, et ta võiks olla kurikuulsa Razzie vääriline (filmiga The Dukes of Hazzard, 2005, Eesti kinodes pole näidatud).

Kindlasti peab hoiatama, et kui ootate mingit kvaliteetkomöödiat, siis see toode ei kuulu kvaliteetkomöödia kategooriasse. Küll aga on tegemist korraliku trash-burgeriga, mille järele mõnikord harva isutab ja mis on küll rõve ja kastet voolab igale poole ja maitse pole ka teab mis suurem asi, aga see on klass omaette ja kui selle võlusid hinnata ei oska, siis pole ju vaja seda süüa. Aga sellelgi tootel on oma koht ja oma tarbija. Omas elemendis on tegemist puhta klassikaga ja nilbete komöödiate nišis on see valmis tehtud hoogsalt ning hea stiilitunnetusega. 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: